Balletitantsija ning -õpetaja Janis Garancis peab lugu nii klassikalisest kui modernsest ehk nüüdistantsust. Tänu temale saavad rakverlased täna nautida ka Jõhvi balletifestivali.
Persoon: Janis Garancise elu juhivad ballett ja saatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riias kasvanud Janis Garancise elu on kirju ja mitmekesine, kuid põhivärvi on sellele kogu aeg andnud ballett, mille juurde sattus ta aga üsnagi juhuslikult.
Janis Garancis käis Riias tavalises koolis, kui ühtäkki otsustas tema klassivend minna balletikooli, mis tegutses kohalikus koreograafiaklubis. “Ja mina läksin nendega lihtsalt niisama kaasa,” jutustas Garancis, öeldes, et klubis oli väga tore õpetaja. “Natukene karm, natukene armas, natukene riidles, siis jälle embas,” kirjeldas ta. Seejärel otsustasid kolm tüdrukut minna edasi balletikooli ja nõnda sattus ka Garancis taas nende seltsi ning astus 1954. aastal Riia balletikooli.
Siis ta küll korra mõtles, et jätab tantsimise katki, kuid kuna ema ja ema mees arvasid, et laps peaks kuskil käima selmet tänavatel jõlkuda, läks ta kooli tagasi. “Siis läks see kõik edasi ja oli selge, milline mu elutöö tuleb.”
Balletikoolis algas raske töö. “Seal oli õudselt range õpetaja, ta oli peaaegu nagu fašist, aga venelane – karjus ja röökis ja tagus vastu jalgu,” meenutas Janis Garancis naerdes ning lisas, et tänapäeval on balletiõpetajad muidugi hoopis teistsugused.
Esialgu läks kõik hästi ja Janis Garancisel oli peaballettmeistriga väga hea klapp, kuid too suri ning tema asemele astus uus, kel jälle hoopis teised eelistused ning lemmikud. “Kunstis on vaja väga palju õnne ja olla õiges kohas.”
Eestisse õnne otsima
“Üks mu lätlasest kolleeg arvas, et äkki on Eestis parem võimalus, ja kuna mu sugulased elasid Eestis, läksingi Tartusse,” kõneles Garancis.
Eesti keelt ei osanud ta siis üldse, sest “Lätis ju eesti keelt keegi ei rääkinud ja ma olen ikka lätlane”. Nüüd räägib Garancis väga head eesti keelt, küll mõningase huvitava prantsuspärase aktsendiga.
Juba 1967. aastal liitus ta Estonia trupiga. “Ja kohe tulid suuremad osad, näiteks Mai Murdmaa lavastus “Võlumandariin// Barokk-varatsioonid// Ameeriklane Pariisis”,” jutustas ta. Tema hinnangul Eesti “Võlumandariin” oli hoopis teistsugune kui klassikat eelistavas Riias. “Riias oli ja on praegugi eelkõige klassikaline ballett, aga Estonias tehti tol ajal palju nüüdisaegseid etendusi.”
See lavastus mängis Janise elus suurt rolli – ta abiellus sealse lavapartneri, baleriini ja balletipedagoogi Aime Leisiga ning perre sündis kaks last – poiss ja tüdruk. Lastest balletitantsijaid küll ei saanud, kuid kunsti väärtustavad mõlemad. “Tütar jäi kunsti juurde, tema on kunstikriitik ja kirjutab vahel arvustusi, poeg mängis küll lapsena klaverit, kuid nüüd tegeleb majandusega,” rääkis Janis.
Üldiselt meeldisid Janis Garancisele laval elavad rollid. “Mulle meeldisid rollid ühest äärmusest teise – traagilised või koomilised, aga osas pidi olema sära,” meenutas ta, kuid tunnistas, et tegelikult ei olnud valida midagi, teha tuli seda, mida pakuti. “Aga vastikuid osi ei olnud – jälle vedas!” naeratas Garancis taas.
Üldse on Janis Garancis silmanähtavalt rõõmsameelse olekuga mees ning ütles mitu korda, et palju tema elus on talle saatus ette mänginud. “Õnne peab olema!” märkis ta.
Kuigi Riia balletikooli lõpetas ta klassikalise balleti erialal, selgus Estonias tantsides, et pigem meeldivad talle nüüdisaegse tantsu elemendid. “Ma jätan printsid teistele, need pole minu tüüpi,” sõnas ta kavalalt.
“No ja siis hakkasid osad tulema, kuni pensionini välja,” jätkas Garancis ning lisas, et balletis ja tantsukunstis üldse tuleb pensioniaeg ehk pisut varem kätte kui mõnes teises ametis. “Ballett ei ole draamateater, kus saad surmani vanurite osi mängida,” selgitas vitaalne kunstnik ägedalt žestikuleerides. “Palju neid isasid ja kuningaid lavale vaja on, ja eks needki peavad tantsima, mööda lava ringi ju ei jaluta!”
Kuid tegelikult astub Janis aeg-ajalt ikka lavale, küll harvem, nüüd tegeleb ta pigem noorte tantsijate ettevalmistamisega ning nendele koreograafia leidmisega. Või nagu ise ütleb, et “neile oma tantsu otsimisega”.
“Ja võib-olla ma pääsen jälle lavale, see paistab,” lausus balletiõpetaja saladuslikult ning koputas ebaõnne peletamiseks kolm korda puidust lauale.
Kui ta balletitantsija karjääri lõpetas, asus ta lapsi õpetama – läks 1993. aastal Soome, sajandivahetusel tuli tagasi Eestisse.
Olgugi et pedagoogiks pole Janis Garancis õppinud, on tal välja kujunenud selged põhimõtted, mille järgi lapsi õpetada. “Kui vaatan noori õpetajaid, siis mulle tundub, et neist mõnele on väga tähtsad hoopis enda ambitsioonid, mitte see, mida laps tahab ja võimeline on,” rääkis Garancis, kelle veendumusel peaks õpetaja kõigepealt leidma lapsega kontakti ja saavutama usalduse ning seejärel lapse eeldustele vastavalt teda õpetama. “Natukene pingutada on ikka vaja, sest muidu ei tule ju midagi, aga tants peab jõukohane olema ning vastama lapse füüsisele, et ta jalgu katki ei teeks,” kõneles ta.
Maailmaparandaja iseloomuga
Kuid tants ei ole vaid muusika ning kaunis liikumine, ka siin valitseb konkurents. “Teatri- ja balletikool on väga rasked, samuti on konkurents praegu väga tugev, piirid on lahti, ka meil tantsivad ju välismaalased, tundub, et meie oma koolilõpetajatel nagu polekski võimalust,” mõtiskles Garancis ning lisas, et näiteks Soomes on täpselt sama lugu. Garancise sõnul leiavad vaid mõned üksikud koolilõpetajad tööd Eestis, kuhu aga teised lähevad, ei tea.
“Igal pool on ju tähtis peade arv, kuid see ei garanteeri, et neist peadest kõigist midagi ka saab. See on aga kõige suurem kuritegu noore inimese vastu. Võib-olla oleks ta hoopis mõnel teisel alal väga tubli, nüüd aga lõpetab ülikooli, kuid minna pole kuskile,” arutles ta ning lisas, et kui balletti õppinu võib hea õnne korral suunduda välismaale teistesse teatritesse tantsima, siis mida teevad küll kõik juura- ja sotsiaalaladel lõpetajad. “Kunstis on täpselt samamoodi kui muus eluski – ballett on kunstiala ja ma ei tea, kas probleem on ületoodangus või on teatrite tingimused rangemad, ometi kõik ei leia tööd. Muidugi on Eestis võimalus edasi õppida, näiteks koreograafiks, aga kui palju on meil koreograafe vaja? Kus nad kõik lavastama hakkavad? Kellele nad lavastavad?”
Teatrielu on Garancise sõnul väga karm ning pahatihti ka ettearvamatu. “Sa ei tea kunagi - unelmad võivad kõik minna ja vastupidi,” rääkis ta ning rõhutas taas, et lisaks loomupärasele andekusele mängib tantsija elus suurt rolli nii iseenda kindlameelsus kui heitlik õnn.
“Elus löövad läbi keskmised -, kes ei ole nii andekad, aga on sihikindlad. On ju palju andekaid inimesi, kel pole jälle iseloomu, ja lõpuks läheb ikka karjäär luhta, sest kaua teised tassivad ning tirivad inimest,” arutles ta ning märkis, et samas on ka erandeid. Näiteks priimabaleriin Kaie Kõrb, kelle puhul on ühes inimeses koos nii füüsiline sobivus kui sihikindlus.
Kunsti mõistmine
Kuigi Garancis ise on moodsa balleti austaja, ei leia ta, et iga liikumine veel kunst on. Kõige tähtsam on tema sõnul koolitus ning tantsu ajaloo tundmine. “Peab olema mingi taust, et sa näed, et inimene on teinud tööd. Ei ole nii, et on valge lina ümber võetud, pööreldakse mööda lava ringi ja öeldakse, et see on suur kunst, kuigi keha on nagu kartulikott,” kõneles ta ning lisas, et peale tehnika omandamise ja keha koolitamise on tähtis tantsu ka hing panna. “See ei jõua publikuni, kui tantsija laval ei ela,” selgitas Garancis. Kuid igal reeglil on erandeid. “On ka külmad baleriinid – näiteks luikede järves, kus tantsitakse väga tehniliselt ning filigraanselt ja tantsija on külm nagu koera nina.”
Kuid mitte iga ajakohane tants pole Garancise hinnangul veel kunst. “Näiteks nüüdisaegne kunst on Soomes väga hästi rahastatud ning seal näeb väga erinevaid asju - on väärt asju ja on etendusi, mille puhul mõtled, et mis jama see nüüd on!” rääkis Garances, kellele vahel tundub, et mitte iga etendus ei ole tehtud kunsti pärast, vaid hoopis rahastamise pärast. “Vahel on hea reklaam ja hea koreograafi elulookirjeldus ning alles laval näed etendust ja hakkad mõtlema, et issand jumal, kas mina ei saa midagi aru või on siin asjad viltu läinud,” tõi Garancis näite ning ütles, et kui tavaline inimene kunstist alati aru ei saa, ei pruugi see veel tähendada, et ta rumal on. “Tavaline inimene ei ole rumal. Tihti saab ta kohe päris hästi tükist aru. Me kõik ju arvame, et kui kunstnik on ambitsioonikas ja tema taga on meeskond, tutvus ning raha, siis peaks olema ikka kunst. Aga alati ei ole,” mõtiskles Garancis ning jälle naerdes ütles, et antud juhul on tegu siiski vaid tema arvamusega. “Mina ei pretendeeri jumalikule tõele, alati on teistsuguseid arvamusi. Keegi ei taha ju tunnistada, et kuningas on paljas, ainult väike laps ütleb seda,” sõnas ta kelmikalt.
Ka ei vaata Janis Garancis mööda tänapäeval populaarsetest breik- ja sõutantsudest. “Mulle meeldib sõutants, ma olen isegi varietees tantsinud. Aga siin on ka vahe, kas sa teed hingega või teed haltuurat. Sõutantsus saab samuti varvastel ja tõstetega tantsida. Tants võib olla igasugune, kui ta on hästi tehtud, siis ta on kunst,” rääkis ta.
“Tead, ma olen maailmaparandaja natukene,” märkis Janis Garancis intervjuu lõpus temale omaselt lõbusalt naerdes.
Janis Garancis
• Sündinud Riias 9. juulil 1944.
• Abielus Aime Leisiga, kellega on poeg ja tütar.
• 1967. aastal liitus Estonia balletitrupiga ning on tantsinud ka Viru varietees.
• Pärast aktiivse tantsimise lõppu asus õpetama nii huvihariduse vallas kui ka professionaalseid tantsijaid. On õpetanud nii Soomes kui Eestis, viimased kümme aastat on ta Kaurikoolis balletiklassi juhendanud.
Anne Nõgu, Rakvere eragümnaasiumi direktor, Kaurikooli omanik, Janis Garancise Rakverre tooja
Olen kooli- ja huvihariduses harva näinud selliseid pedagooge ja inimesi, nagu on Janis. Ta erineb teistest selle poolest, et ta on 10 aastat iga nädal sõitnud Rakverre balletitunde andma. Ma tean palju andekaid ja tublisid noori, kellel lihtsalt jõud kaob ära poole või kahe aasta pealt – ja see on ka arusaadav, ei jaksa sõita kaugelt. Aga Janis on 10 aastat Kaurikoolis õpetamas käinud, ta armastab meie lapsi ning armastab seda tööd, mida teeb. Ja see on haruldane.