Hääled teevad ringhäälingu suureks

Valdo Einmann
, endine ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdo Einmann.
Valdo Einmann. Foto: Tairo Lutter

Kõnnin mööda kitsarööpmelist suslaraudteed Kamarikult Rakke poole, väike raadioaku puitraamiga ümbritsetud klaaspurgis tilla-tolla käes kõikumas. Meie külas polnud siis veel elektrit, raadio oli aga väga tähtis asi, midagi ei tohtinud jätta juhuse hooleks. Talumaja kõrvale puude vahele oli tõmmatud pikk traadist antenn, väiksed valged portselanist isolatsioonikannud mõlemal pool otstes. Toas akna kõrval oli väike kitsas lülituskahvel, millest viis traat välja maasse: see pidi väärtuslikku raadioaparaati kaitsma vajadusel äikse eest.

Ligemal kui Rakkes niisugust hinnatud meistrimeest polnud, kes oleks saanud ja osanud märg­akusid laadida. Hiljem tulid energiaallikateks niinimetatud kuivelemendid, kuid need olid muidugi defitsiit ja neid sai minu mäletamist mööda varumiskontori talongide eest, kui viisid sinna konte, kaltsu ja metalli.

Ringhääling on minuvanuste ja ilmselt minust nooremategi elus mänginud kahtlema suurt rolli. Lapsepõlvest on kõigepealt meeles kuuldemängud. Oli see siis lugu kolmest põrsakesest, tulipunasest lillekesest või tsaar Saltaanist. Külas polnud raadiot veel kaugeltki igas peres. Lapsi kogunes Selgete korterisse siis alati toatäis. Toast ja köögist need tööliste korterid koosnesidki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles