Mõtisklus: ilmalikud jõulud

Tauno Toompuu
, EELK Viru praost, Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tauno Toompuu
Tauno Toompuu Foto: Meelis Meilbaum

Eestlasi nimetatakse vahel jõuluusklikeks. Tõepoolest, kui formaalne ja institutsionaliseeritud religioossus, mida meil esindab peamiselt kristlik kirik, ei ole justkui populaarne, siis jõulupühade ajal käiakse kirikus ikka. Kinnitust leidis see tõsiasi ka küsitluses, milles 61% vastanutest leidis, et president võiks hoolimata oma ilmalikkusest jõuluõhtul siiski ka kirikus käia. See on päris omalaadne fenomen, et muidu on ilmalikkus hea ja positiivne, aga kirikusse võiks ikka minna.

Võibolla tuleb selle imeliku ilmalikkuse põhjust otsida harimatusest. Tõepoolest, kui inimene pole religiooniõpetust õppinud, siis ta võibolla ei teagi, et nn uue jõulumütoloogia tegelased jõuluvana ja päkapikkude näol ei vastandu kristlikule ainesele kuidagi. Jõuluvana ise pärineb vanast pühakulegendist, kui kirikujuht piiskop Nikolaus hakanud salaja head tegema. Sellised tegelased nagu päkapikud sobivad aga näiteks Uuest Testamendist leiduva Jeesuse mäejutluse eetikaga kokku nagu piparkoogid jõululauaga.

Aga võibolla on paslik süüdistada hoopiski ilma. Hoolimata sellest, et Andrus Kivirähk ja Kersti Kaljulaid ühes imevahvas intervjuus Meie Maale pajatavad sellest, kuidas ateistil on jõulude kui talistepüha ajal väga palju toredat tegemist, sest on ju lumi ja suusad, siis tegelikkus on see, et meie ilmaolud on detsembris talialade harrastamiseks kehvapoolsed, ja tõenäosus, et suuskadega midagi peale saab hakata, on paastukuul suurem kui jõulukuul. Võibolla käivad inimesed jõulude paiku kirikuis, olgu siis jumalateenistusel või kontserdil, vaid puhtalt igavusest?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles