Kiri: Vinni spordi eripära

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Käisin esimesel jõulupühal Vinni spordihoones – jumal tänatud, et uksed lahti olid – sportimas. Alustasin jõusaalist. Vilkuvate tuledega muusikakeskusest kostev moodne muusika lisas motivatsiooni ja tuju oli hea. Raud kerkis mõnuga ja muskel paisus.

Umbes poolteist tundi väldanud rassimine kangisaalis oli aga kõhu tühjaks teinud. Enne basseini sulpsamist nõudis keha energiaampsu. Peatunud administraatorilaua juures, rahakott näpu vahel, tõmbusid aga käed rusikasse. Vastu vaatasid mitut sorti kartulikrõpsud, tuntud šokolaadid, kummikommid ja muu kräpp. Loomulikult ei puudunud ka jäätisevalik.

Sügavalt ohates võtsin enda meelest kõige süütuma toote, Corny müslibatooni. Ajas kuidagi asja ära. Mõni hetk hiljem mullivannis lõõgastudes ja kolmel rajal trenni tegevaid noori ujujaid tunnustavalt vaadates tabasin end mõttelt – ka nemad peavad seda jama sisse sööma, kui tahavad end pärast harjutuskorda jõulude puhul hea ja paremaga premeerida. Seega – AS-i Vinni Spordikompleks juhataja Ergo Prave, palun eemaldage ebatervislik toit laualt ja asendage see korraliku sporditoiduga. Eestis on valikut küll ja veel. Olen kuulnud, et majanduslikult ei lähe spordikeskusel kõige paremini, kuid sel viisil eelarveauke lappida on ikka ääretult tobe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles