Vanapaari aasta algas ahervaremetes

Kõrvalhoonest, kus veel kaks päeva varem olid Tiit (vasakul) ja Eevi Renserile nii vajalikud saun, kuur ja garaaž, jäi uueks aastaks alles vaid nõgine ahervare. Foto: Marianne Loorents

Ühe Toomika küla vanapaari uus aasta algas minoorses meeleolus: vaid loetud tunnid enne aastanumbri vahetumist neelas tuli vanahärra lapsepõlvekodu kõrvalhoone, õnneks suutsid pritsimehed elumaja päästa.

Vana Paju talu kõrvalhoone lõõmas lahtise leegiga ja elumaja räästas suitses, kui tuletõrjujad vana aasta viimasel õhtul pimedas Toomika külla jõudsid. Pererahvast polnud kodus, abi kutsus hoopis naabrinaine Heili Mets.

“Tulin kell seitse duši alt – vaatasin kella, kas jõuan kaheksaks söögi valmis või mitte. Panin kala sulama ja läksin kartuleid koorima,” jutustas naabrinaine. “Järsku hakkasid käima paugud, nagu keegi laseks rakette. Lõpuks läksin vaatama, et kust need siis tulevad. Nii kui välja tulin, oli kohe näha, et veranda oli tules.”

Kell oli siis 19.20. Paukusid eterniiditahvlid, mis suure kuumuse tõttu katuselt mööda õue laiali lendasid. “Sain  toast telefoni kätte ja jooksin paljalt õue tagasi. Ega see hädaabinumber ju kohe meelde ei tule, aga sain ikka abi kutsutud. See oli jube pilt. Nagu õudusfilmis. Iga palgi vahelt leegid paistsid.”

Päästjatel oli sündmuskohale jõudmisega tükk tegemist, sest teeolud Toomika külas ei ole kiita ning rasked autod jäid porri kinni. Esimesena jõudsid kohale Aasukalda priitahtlikud pritsimehed, kes kohe elumaja räästast kustutama hakkasid. Arvatavasti tänu neile sai suurem õnnetus ära hoitud.

Reageerisid ka päästjad Kiviõlist, Kundast ja Rakverest. Saunhoone hävis siiski tules täielikult.

Pererahvas – vanapaar Tiit ja Eevi Renser – oli sõitnud uut aastat tervitama Kohtla-Järvele, kus vanaproua talviti resideerub. Paanikas naabrinaise telefonikõne viis nad esimese hooga mõttele, et tegemist on naljaga. Muidugi sõitsid nad kohe Toomikale.

“Hästi soe oli. Igavesti suured leegid lõõmasid katusest välja,” meenutas Eevi Renser. “Nihukene kingitus oli meile siis uueks aastaks. Ei saanudki seda uut aastat vastu võtta. Jumalale tänu, et majalobudikki püsti jäi. Ja et naabrinaine päästjad kutsus.”

Kuigi süda oli raske, jätkus pererahval optimistlikku meelt ja eestlastele omast asjalikkust.

“Mis siin ikka praegu mõelda, talv on ju,” rääkis peremees. “Nüüd saame õuelt eterniiti kraapida, nii et oi-oi-oi. Tuleb kokku korjata, mis saab veel pliidi alla pista ja mis metalli kokkuostu viia.” Ka saunas saab ju mujal käia.

Ülejäänud talveajaks proua juurde Kohtla-Järvele minna Tiit Renser ei mõtlegi.

“No kuidas ma oma sünnikodust ära tulen?! Ei ole võimalik, jään siia,” lubas ta. “Olen oma nutmised ära nutnud, kuigi alles nüüd jõuab kogu see asi vist kohale ... ” sõnas peremees.

“Ah, mis siin ikka nutta, on läinud, siis läinud. Peaasi, et elumaja jäi terveks ja inimestega on kõik korras,” leidis Eevi Renser elutervelt.

Viimane päästeauto lahkus sündmuskohalt tund enne südaööd.

Päästeameti Ida päästekeskuse menetlusbüroo inspektori Tanel Sepajõe sõnul ei ole tulekahju tekkepõhjus veel selge, kuid kõige tõenäolisemalt sai õnnetus alguse elektrilühisest. Omanikud kahtlustasid esiti ka vargust, kuid poolpõlenud rägu sorteerides leiti, et midagi olulist kadunud ei olnud.

Mõned heategijad on juba avaldanud soovi pererahvast koristustöödel aidata. Renserite tütar on aga lubanud isale suvel uue sauna organiseerida.