Kaemus: Margaret Atwood “Süda vaikib viimasena”

Marju Lina
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margaret Atwood “Süda vaikib viimasena”
Margaret Atwood “Süda vaikib viimasena” Foto: Internet

Margaret Atwood, üks enim hinnatud Kanada kirjanikke, on Eesti lugejale hästi tuntud, tema romaane on eestindatud üle kümne ja siin on ilmunud ka üks tema luulekogu. Teda peetakse ulmekirjanikuks, kuid ise armastab ta oma loomingut nimetada sotsiaalseks fantastikaks. Romaanile “Süda vaikib viimasena” sobib see määratlus hästi.

Esmalt haaras lugu mind korralikult kaasa. Meie ees on noor abielupaar, kelle elu on segi paisanud laastav majanduskriis, kes on kaotanud kodu ja elab seetõttu autos. Otsus asuda Koosmeelsuse linnakesse, mille reklaami naine juhuslikult telekas silmas, tekitas minus usu, et nüüd hakkab juhtuma.

Koosmeelsuse linnake on loodud päästma inimesi, kes raskel ajal tavapärases maailmas toime ei tule. See on innovaatiline projekt, mille osalised elavad kuu aega neile antud kenades majakestes, kuu aega aga viibivad Positroni vanglas ja teevad ühiskasulikke töid. See on uut moodi ja üüratu kokkuhoid. Koosmeelsus on igati nüüdisaegne linnake, vahest liigagi, kui võtta arvesse tipptehnoloogiat, millega see ülemääragi varustatud on. Tunne, et nüüd hakkab juhtuma, ei olnud petlik. Koosmeelsusse sisenetakse alatiseks. Ja suletud ühiskond on soodne paik, turgutamaks fantaasiat, loomaks õõvastavaid situatsioone ja tekitamaks närvikõdi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles