Automüüjatel on pidupäevad – eestlaste iha ja võime endale uus neljarattaline soetada, kasvab. Läänevirulased ostsid mullu suisa 50 autot enam kui 2015. aastal. Ostunimekirjast võib leida uhkeid maastureid ja mersusid, kuhugi pole kadunud aga ka huvi tagasihoidlike tarbesõidukite vastu. Sageli soetatakse endale uhiuus sõiduk, millega salongist välja veeretakse.
Juhtkiri: 100 sammu autoga
10. jaanuar 2017, 07:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehnikaringkondades tögatakse uute autode ostjaid ja öeldakse, et niipea kui uues autos esimest korda süütevõtit keerata, on sõiduk kohe 10 000 eurot vähem väärt, nii et tuttuue auto ostmine on raharaisk.
Kuigi Eesti on väike riik, paistavad vahemaad siin suured. Ka linna sees näikse olevat võimatu liikuda teisiti kui võimsa džiibi roolis. Ühest küljest arusaadav: auklikud ja talvel ka lumepudrused teed jalgsi või jalgrattaga liikuma just ei kutsu.
Ka maainimestele võib maastur olla eluliselt tähtis, ilma selleta on maal ikka väga raske elada – küll on teeolud kehvad, küll on vaja midagi suuremat vedada.
Niipea kui uues autos esimest korda süütevõtit keerata, on sõiduk kohe 10 000 eurot vähem väärtuslik, nii et tuttuue auto ostmine on raharaisk.
Linnamaastur on aga pigem edevusasjake. Mõned kutsuvad seda irvitades murudžiibiks – näeb välja nagu päris, aga raskel maastikul temast suurt tolku pole.
Uute edevate autode soetamise taga võib näha aga ka eestlase himu naabrist ikka terake parem olla. Suur autorahvas sakslased on ses osas tagasihoidlikumad – kui raha pole, siis uhket autot ei osteta ja kõik. Aga võibolla ongi eestlane sellepärast lääneeurooplasest keskmiselt vaesem, et ei oska majandada.
Samas on kõik kinni harjumustes. Rakveres, linnas, kus väike jalutuskäik punktist A punkti B võiks olla spordisõpradele mõnusaks boonuseks, muudeti uue spordikeskuse ümbrus parklaks. Nii puksiti jalakäijad ja jalgratturid Vee tänavalt kõrvale, et spordisõber saaks oma tervise edendamiseks parkida.
Üht Eestist välismaale õppima suundunud noormeest tabas aga üllatusena see, et kui kodumaal käivad noored koolis autodega (täisealised juba ise roolis olles), siis piiri taga ei tuleks kellelegi pähegi autoga sõita, kui saab ka jalgrattaga. Jalgratturite elu on võimalikult mugavaks tehtud ning pigem on autojuht see, kes peab vaatama, kuidas hakkama saab.