Valgustav pimedus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Miltop veetis pimedana ühe ööpäeva. See kogemus oli pöörane.
Gert Miltop veetis pimedana ühe ööpäeva. See kogemus oli pöörane. Foto: Erakogu

Gert Miltop veetis pimedana ühe ööpäeva. See kogemus oli pöörane.

Kui silmi avav kogemus oleks mõnda aega silmi mitte avada? Selline küsimus mõlkus minu mõtteis alates päevast, kui külastasin aastaid tagasi AHHAA keskuse interaktiivset näitust “Dialoog pimeduses”. Sakslase Andreas Heinecke ideel rajanevast 45-minutilisest pimeduses veedetud ajast jäi mulle ilmselgelt väheks ja tahtsin seda kogemust korrata.

Oma eksperimenti viis aastat edasi lükanud, otsustasin ühel detsembrikuu päeval, et teen teoks kaua planeeritud mõtte veeta 24 tundi pimedana. Mina, mu pruut Kristel ja paar mu sõpra olime otsustanud nädalavahetusel minna värskelt valminud eesti rahva muuseumi. Hommikul ärkasin, silmad kinni, ja kohe kleepis leplik elukaaslane apteegist ostetud spetsiaalsed vatiklapid mu näole. Sirutasin käed ette, surusin pea turvaliselt nende vahele ning läksin päevale vastu nagu heidikust zombi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles