Veerand sajandit tagasi viie inimese ja ühe poekesega alustanud OG Elektra on paisunud 57 kaupluse ja ligi 1500 töötajaga äriimpeeriumiks.
25 aastat impeeriumi
22. jaanuar 2017, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene pidi häid asju mäletama ja halva unustama, aga alati see nii ei ole. Oma esimese kaupluse täpset avamiskuupäeva ei suutnud Oleg Gross ka pika nuputamise peale välja mõelda, Lepna kompleksi põlemise kuupäev on tal aga kindlalt meeles.
Kui kolhoosikord otsa sai, jäi suurem hulk inimesi Viru kolhoosi baasil moodustatud osaühingutesse. “Mina olin keskastme spetsialist ja mind polnud äkki enam kellelgi vaja,” meenutas Oleg Gross. Viru kolhoosis oli ta töötanud 15 aastat maaparandusagronoomina.
“Sain kõige rutem minema ja tagantjärele mõeldes oli see minu õnn, et ma ei jäänud sellele uppuvale parvele,” lisas Gross.
Autoäri oli andnud algkapitali. Toidust oli veerand sajandit tagasi puudus ja poeletid olid tühjad, sestap oli igati loogiline toiduärisse suunduda.
1991. aasta sügisel korraldas tollane Rakvere Kaubastu oma töötajatele suunatud enampakkumise, kust Grossi tollane abikaasa Ülle 150 000 rubla eest pisikese Raja poe ostis. Samal ajal ehitas Oleg Gross juba Killustiku poodi.
“Mul isa ikka õpetas, et võlgu ei tohi olla, ja ma lolli peaga tagusin Raja poe ostuhinna kohe kinni, aga inflatsioon sõi rublat nii jõudsalt, et poole aastaga oleks poe poole odavamalt kätte saanud,” kõneles Oleg Gross.
Sigala ja kanakasvatus olid mehel juba olemas ning kohe sai hakata oma kraami müüma. “Need olid minu trumbid,” lausus ta. “Ja arvan, et üheks eeliseks oli ka see, et ma jagasin turumajandust – olin autodega äri ajanud ja teadsin, et hinda ei kujunda mitte müüja, vaid tarbija.”
Oleg Grossi esimene kauplus oli 26. aprillil 1992 avatud Raja pood.
Kui Raja pood 1992. aasta 26. aprillil uksed lahti tegi, töötas OG Elektras viis inimest. Praegu on ettevõttes töötajaid napilt alla 1500. Poode on kokku 57, viimati avati Kivila kauplus Tallinnas Lasnamäel.
Suur Raja pood sai valmis 1997. aastal ning avati jaanilaupäeval. “Mul oli juba varem plaan ta suureks ehitada, aga ei saanud selleks linnavalitsuselt luba,” meenutas Gross, kes esialgu soovis pisikese putka asemele ehitada lihtsalt suurema poe, kus müük oleks käinud ikka leti tagant.
Linnaarhitekt Raul Kull ei olnud aga rahul Grossi pakutud arhitektuurilise lahendusega. “Ajapikku muutus ka minu mõtlemine ja sain aru, et letikauplust teha pole enam mõtet. Suure putka asemel sai tehtud korralik pood,” kõneles ettevõtja. Nii et viivitused asjaajamisel tulid sel korral hoopis kasuks. Esimene kauplus väljaspool Rakveret oli Ave Kundas Kasemäe tänaval suure elumaja allkorrusel, mis avati 1998. aastal. Praegusesse kohta kunagise kino asemele koliti päris mitu aastat hiljem.
Samal aastal jõuti juba kümnenda kaupluseni, milleks oli Elektra pood Tobia külas. Maakonnast välja jõuti 2001. aastal – Jõhvi.
Lepna tootmiskompleksi ostis Oleg Gross 1993. aastal. Tollal oli seal kõik käest ära lastud, lagunenud ja räämas. “Aga tootmist oli vaja laiendada, Killustikus ei olnud see võimalik,” kommenteeris Gross. Esimese hooga ehitati pagaritsehh ja tapamaja ning pandi käima korralik kanakasvatus. Kõik katkestas saatuslik põleng 12. mail 2003. Kanad küll tulekahjus hukka ei saanud, kuid kanalad jäid katuseta ning linnud tuli likvideerida. Põleng sai alguse keevitustöödest ning levis nõukogude ajal soojustusmaterjaliks kasutatud saepuru mööda väga kiiresti. Pool tundi pärast kahjutule puhkemist oli tuli levinud juba kompleksi teise serva ning nelja tunniga oli praktiliselt kõik maha põlenud.
Päästeautod jõudsid suuremalt jaolt kohale siis, kui kõik oli juba hävinud – oli kulupõlengute aeg ja masinad kõik välja sõitnud. Esimesena jõudis kohale hoopis kohalik põllumees Hannes Konist, kes tõi traktoriga veepüti kohale.
Kustutustööd tõid aga Grossi hinnangul pigem kahju kui kasu. “Kõik oli juba põlenud, betoonile lasti külm vesi peale, paneelid läksid lõhki ning hooned kukkusid kokku,” kõneles ta.
Sügiseks oli aga kõik uuesti üles ehitatud. “Riigiametid olid õnneks väga mõistvad, praegu selline asi enam läbi ei läheks ja tuleks kõik kinni panna,” lisas Gross.
Loomulikult oli põleng raske löök. “Seisin hoovi peal, vaatasin abitult ning tundsin, kuidas jalad värisevad, inimesed aga vaatasid minu poole,” meenutas OG Elektra omanik.
Oma pluss oli aga tuleõnnetuselgi – kompleks ehitati üles juba tänapäevaselt ning ettevõtte vajadusi arvestades. “See oli nagu suur hüpe edasi – mingil hetkel oleks see vaja olnud niikuinii ära teha,” lausus Oleg Gross, kes avaldas arvamust, et seetõttu väga olulist majanduslikku kahju põleng kaasa ei toonudki.
Kindlasti viis aga tulekahju ja selle tagajärgedega võitlemine hulga närvirakke.
1998. aastal avas OG Elektra esimese kaupluse väljaspool Rakveret - Kundas.
Aja jooksul on kauplusi avatud oluliselt rohkem, sest nii mõnigi neist on kinni pandud. Rakveres on uksed sulgenud lisaks väikesele Raja poele ja omaaegsel turul asunud Gea poele Killustiku ja Tõrremäe kauplus, Viru tänava nurgal asunud pood ning ka Kungla pood, mis küll kõrvalmajas mõni aeg hiljem taas uksed avas.
Maakonnast välja laienes kauplustekett 2001. aastal - avati Jõhvi kauplus.
Kõige suurem möödapanek on Oleg Grossi sõnul olnud aga kaupluse avamine Tallinnas Idakeskuses. Pood tegi uksed lahti 2014. aasta detsembris ja lõpetas tegevuse järgmise aasta augustis. “See oli ikka täielik ämber,” lausus Gross. Inimesed lihtsalt ei ole harjunud Idakeskuses käima ja sealt toidukraami ostma. “Pind oli iseenesest ilus ja rent oli odav ning omanikud rääkisid mulle augu pähe,” meenutas ettevõtja.
“Aga kui lollusega oled hakkama saanud, siis tuleb seda tunnistada ja kiiresti pood kinni panna,” lisas ta.
Paigalseis ei ole äris võimalik, teab Gross – sa kas liigud tagasi või edasi. Sestap lisandub Grossi Toidukaupade kaubamärgi alla igal aastal päris mitu uut poodi.
2006. aastal valmis Lepna veepuhasti.
Tänavu on neid plaanis seitse – enamasti Tallinnas ja Ida-Virumaal, sest neis kohtades on kõige rohkem inimesi. Aga uus pood tuleb ka Kuusallu.
Kõige kaugem Grossi Toidukaupade kauplus on Võrus ning sinna kanti, näiteks Kanepisse, kiikab ärimees veelgi. Ent mitte tänavu, kuigi plaanidesse võib vahel päris kiiresti korrektiive tulla. Valgat peab Gross aga täiesti perspektiivituks kohaks. Ühelt poolt ei ole tal sel suunal ühtegi poodi, teisalt aga paneb piirikaubandus tema hinnangul sealsetele kaupmeestele kõva põntsu.
2014. aastal astus Oleg Gross ämbrisse, kui avas kaupluse Lasnamäel Idakeskuses. Toidupood pidas vastu veidi üle poole aasta.
Põhimõtteliselt ei ole aga vahet, kas ehitada pood Tallinnasse või Kapa-Kohilasse. “Tallinnas saab isegi mõnes mõttes odavamalt, sest kui lähed kuhugi kaugesse külasse, jäävad ehitajad ja tehnika kaugele,” lausus Oleg Gross.
