Kiri: kas teate, kellel on Rakveres hea elada?

Teiste eest ei oska ma vastata, aga mina küll Rakverest lahkuda ei taha. Olen üle 80-aastane naisterahvas, kelle liikumisvahendiks on ratastool. Mul on vaid üks soov: pääseda igasuguste “loogide” jutule, et oma tervisliku seisundi kohta infot saada.

See on minusugusele kahjuks vaid unistus. Jutt käib meie polikliinikust. Minu õnnetus seisneb selles, et mul pole kedagi, kes mind ratastoolis treppidest üles vinnaks. Perearstid on teisel korrusel, samuti silmaarst. Hambaravi asub hoopis kolmandal korrusel. Vaevalt hoone arhitekt jalutuid ja pimedaid silmas pidas, kui projekti linnale ehitamiseks üle andis. Ma ei tea, kas on tõsi, et ta mõtles hoopis saksa keelt kõnelevaid teismelisi neide, kes pidid seal hakkama haridust omandama. Tüdrukud võisid ju kepselda ja treppe kehalise vormi viimistlemise otstarbel kasutada, aga praegune klientuur pole selleks vist sobiv. Kui linnajuhtidele Targast Majast tundub, et üks vanamoor paneb segast ja lihtsalt viriseb, siis võiks keegi eksperimendiks ratastooli istuda ja proovida arsti vastuvõtule ilmuda.

Mina kasutan sellist meetodit: istun teleka ette, võtan paberi ja pastaka ning kirjutan üles kõik ravimid, mida reklaamitakse. Praeguseks on mul tervelt 20 nimetust, päris igaks terviserikkeks. No nii haige ma ka pole, et kõiki kasutada, aga mõnedel juhtudel on abi täiesti olemas. Need ei ole sugugi kallimad rohud kui “loogide” välja kirjutatud tabletid. Uskuge, tegemist on täiesti usaldusväärse kodutohtriga. Veel on suur abi doktor Viktor Vassiljevist. See hea inimene lisab kasulikele nõuannetele veel tubli annuse huumorit, mis mõjub haigele inimesele väga positiivselt. Kuulmisega mul veel probleeme pole, vastasel juhul oleksid telerist tulevad nõuanded mulle kasutud.