Väikeses Kihlevere külas tegutseb OÜ Metallituba, mille eesotsas on noored inimesed, kes ei põlga maaelu ega ettevõtlust.
Juhtkiri: julgus põruda viib sihile
1. veebruar 2017, 07:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maapiirkondades elada soovijatel ei jäägi tihtipeale midagi muud üle kui hakata ise endale tööandjaks, sest palgatöölisi otsivaid ettevõtteid lihtsalt ei ole.
Seesugused inimesed peaksid olema eeskujuks paljudele: noortele, kes oma teed elus alles otsivad, aga ka vanematele inimestele, kes on mingil põhjusel töö kaotanud ja nüüd kitsikuses virelevad. Ettevõtlikkusega pole meil aga lood kuigi head.
Suur osa selles, et noored pole ettevõtlikud, on loomulikult peredel ja koolil. Võib öelda, et 25–35-aastaste põlvkond on ses osas kergelt saamatu. Nooremad, kes peale tulevad, saavad juba koolis reeglina mingit ettevõtluskoolitust ja start-up’i-elustiil on väga populaarne.
Kui koolis rõhutaks pigem tugevustele, mitte vigadele ja noored ei kardaks nii meeletult halba hinnet, siis oleks nad ehk ka täiskasvanuna altimad minema ettevõtluse haprale jääle.
Oma firma rajamine pole ka enam häbiasi. Aga tõsi on see, et ettevõtlikkus võib olla nii kaasasündinud kui ka kasvatuslik. Viimasel puhul on lihtsalt nõnda, et koolisüsteem toodab pigem alalhoidliku loomuga inimesi, kes riske võtma ei hakka. Hindelise töö puhul minnakse ikka kindla peale välja, et väga hea kirja saada, mitte ei hakata oma põnevat teooriat kirjutama, mida keskmine õpetaja iial positiivse hinde vääriliseks ei arva.
Kogenud ettevõtjad aga ütlevad, et vaid julgus kaotada on edu pant ja viib sihile. Kui koolis rõhutaks pigem tugevustele, mitte vigadele ja noored ei kardaks nii meeletult halba hinnet, siis oleks nad ehk ka täiskasvanuna altimad minema ettevõtluse haprale jääle.
Lääne-Virumaa, ja võibolla enamiku maapiirkondade kohta kehtib aga tõsiasi, et suur osa ettevõtlusest on põrandaalune. Kaisuloomade või küttepuude müüki ei hakka paljud inimesed ärina registreerima. Maksud, mida riik koorib, on meil Eestis just pisikestele tegijatele hullud.
Sokikuduja rügab tõenäoliselt suurema osa kuust selle nimel, et riiki teenindada, alles seejärel saab ta tulust mõtlema hakata.