Arvo Antropov - heas vormis ja alati sadulas

Arvo Antropov Foto: Marianne Loorents

Hoogsalt areneva Viru Haigla nõukogu liige Arvo Antropov on ise ka üllatunud, et teda jätkuvalt vajatakse, ning selle asemel et vaikselt pensioniaega nautida, on tema ikka veel aktiivne.

Üle 30 aasta piiritusetööstust juhtinud Antropov on sukeldunud meditsiiniärisse ning on Viru Haigla välisinvestoritest omanike siinne usaldusisik. Tapa haiglast alustanud Viru Haigla on suurelt ette võtnud, viimati värvati selle tegevjuhiks endine sotsiaalminister ja kunagine Rakvere linnapea Rannar Vassiljev.

“Ma mõtlen vahel, et milleks seda veel vaja, mängiks parem piljardit, sõidaks Estoniasse balletti vaatama või võtaks sõõmu konjakit, aga ei oskagi niisama istuda,” mõtiskleb Arvo Antropov, kelle kirevasse ellu ja edukasse karjääri on palju mahtunud.

Kui Arvo oli kuueaastane, küüditati pere Siberisse, Krasnojarski kraisse. Nõnda nagu paljudel saatusekaaslastel, olid ka Arvol ja tema lähedastel seal rasked aastad. Elada tuli muldonnis.

Ma mõtlen vahel, et milleks seda veel vaja, mängiks parem piljardit, sõidaks balletti vaatama või võtaks sõõmu konjakit, aga ei oskagi niisama istuda.

Kergemaks läks siis, kui sõda hakkas ühele poole jõudma. “Tagasiteed mäletan vaid ühe pika põgenemisena,” meenutab ta.

Lahtises platvormvagunis sõideti külmal talvel 200 kilomeetrit Krasnojarskini. Seal saadi vagunisse ja jõuti lõpuks Eestini välja.

Arvo lõpetas Siberis kolm klassi, Eestis otsustati aga, et ta peab minema uuesti esimesse klassi, sest kirillitsat õppinud poiss ei tundnud ladina tähti. Pärast seitset klassi Tallinna üldhariduskoolis õppis ta elektrimehaanikuks.

Õppida, ükskõik mida, aga õppida – see oli üks suur eesmärk, mille noor mees endale seadis. Sõjaväes aega teenides õppis ta elektroonikaspetsialistiks. Seal lõpetas kooli viitega, sai diplomi ja valida laevastiku.

Arvo Antropov kutselise tuletõrje ülemana. Foto: Erakogu

Arvo valis Musta mere ja läks Sevastoopolisse ristlejale, hiljem seilas ta juba kodule palju lähemal, Balti merel, kus tuli juhtida ka ristleja tuld.

Hea õppimise ja tubli tööga paistis ta silma ka hiljem ning pärast kergetööstustehnikumi pakuti talle Rakveres asuvas teeninduskombinaadis Viru osakonnajuhataja kohta. Selle laia tegevusvaldkonnaga ettevõtte juhina oli tal tuhatkond alluvat.

Kui 1968. aastal võttis valitsus vastu otsuse asutada kutseline tuletõrjemalev, siis kutsuti Antropov parteibosside juurde välja ja anti ülesanne, et tuleb minna. Nõnda saigi temast Rakvere rajooni kutselise tuletõrje ülem. Ta pani kolme ja poole aastaga aluse kohalikule tuletõrjele – tuli alustada nullist, aga jõuti parimaks.

1973. aastal kutsuti Arvo Antropov uuesti parteikomiteesse ja anti teada, et Moe piiritusetehases on suured probleemid – direktori ja juhtkonna kohta oli algatatud kriminaalasi, tehas on kriisis. Ministri laual oli käskkiri tehase sulgemise kohta.

Rajooni juhtkond palus ministrilt võimalust proovida allakäinud tehast säilitada. “Ei tea miks, aga mind kutsuti välja ja öeldi, et tuleb minna piiritusetehase direktoriks, ja kui ma isegi kõrben, siis mind ei unustata,” meenutab ta.

Antropov: “Piiritusetootmisest ei teadnud ma midagi, kuid ega seal palju rääkida olnud. Läksin sinna ja tuli hakata pihta, tuli endale asi selgeks teha ja kord majja lüüa. Mõne aja pärast saadeti tehasest rajoonivõimudele kiri, et Antropov juhib diktaatorlikult. Ent peagi nähti, et ka teisiti saab tööd teha: palgad tõusid, töötingimused paranesid, tehas kindlustas personalile tasuta lõuna, tööliste lastele koolitarbed, tekkis austus ja arusaam töö, töökaaslaste ja iseenda vastu. Kõikidele ju meeldib, kui töö käib normaalset rada pidi. Keegi ära ei läinud.”

Arvo Antropovil ei olnud sellistes näiliselt kardinaalsetes kannapööretes ühtegi nõuandjat, aga ta on alati võtnud asju loogiliselt – tuleb teha olukord enesele selgeks ja hakata probleemi ühest otsast lahendama, et jõuda tervikuni.

Seni seal justkui tegevus käis, keedeti, kääritati, aga tulemust ei olnud. Tuli teha nõnda, et tegevusel oleks ka tagajärjed.

Aasta-kahe pärast liideti Moega Lehtse tehas, peatselt ka Roosna-Alliku. Lõpuks liideti ka Rakvere. Põhjus selles, et väikesed mõisaaegsed tehased ei tulnud enam toime ja koos oli parem areneda. Edasi läkski nii, et Eestisse jäi ainult kaks piiritusetehast – üks Rakverre, teine Moele, mis jõudis oma kange piiritusega isegi Guinnessi rekordite raamatusse.

Moe piiritusetehas sai tuntuks üle Nõukogude Liidu. Toodeti miljon liitrit piiritust kuus. Moskva ja Peterburi eliitviinad valmistati meie piiritusest.

Eesti vabariigi taassünd muutis piiritusetootmises palju. Esmalt kadus turg, sest Peterburi ja Moskva lõigati ära, ka ei saanud enam vilja, mis seni tuli vastavalt plaanidele Nõukogude Liidu laiadelt avarustelt või suisa Ladina-Ameerika riikidest. Nüüd pidi ise hakkama saama.

Juba 1996. aastal andis rahvuslikku uhkust tootev Moe tehas tervelt viis protsenti Eesti eelarvest. Sellel tehasel oli soliidsust ja autoriteeti. Terve maailm teadis tänu piiritusele seda pisikest kohta Virumaal.

Moele rajas Arvo Antropov ka piiritusemuuseumi, mis meeldis hirmsasti Moskva võimumeestele.

Moe tehase fuajees asus esinduslik talveaed, kus oli nii pisike purskkaev kui klaasist lauake palmide all, kus toodangut degusteerida.

See hubane nurgake tehase kontorihoones on võõrustanud väga kõrgeid tegelasi, mitte ainult Eesti riigijuhte. Seal oli, mida vaadata ja maitsta. Kohtumine sai pärast mõningaid degustatsioone hoopis soojemad noodid ning see viis võõrustajad ja külalised ühele lainele. Sellised kohtumised ja kontaktid olid alati tulusad ning Arvo Antropov oskas neid talle omasel moel enda kasuks pöörata.

Kõrvuti ekspordiga suurenes piirituse müük ka Eesti turul. Mingil hetkel oli enamik Eesti alkoholitootjaid hakanud kasutama kodumaist piiritust. Vaid turuliider Liviko jäi truuks importtoorainele.

Eestis valmistatav piiritus oli konkurentsivõimeline nii siin kui kaugemal ja see lubas piiritusetehastel vaadata tulevikku optimistlikult.

Pärast lepingut Läti juhtiva alkoholitootjaga läks ekspordiks juba 75 protsenti tehaste toodangust, mis tagas töö ja majandusliku stabiilsuse.

Lisaks ekspordi osakaalu suurenemisele tekitas suuremat piiritusevajadust ka tehase omanikfirma Onistar algav koostöö maailma juhtiva alkoholimüüja Bacardiga Prantsusmaalt. Bacardi paiskas Onistari uue viinamargi Türi Viin USA turule 2002. aasta lõpus.

Kuid lääne kõrval tuli hakata vaatama ka idaturule. 2004. aastal käis Arvo Antropov 35-liikmelise ärimeeste delegatsiooni koosseisus koos tollase riigipea Arnold Rüütliga Kasahstanis, kus pidas kasahhidega kaubavahetuse üle aru.

Kui mõlemad piiritusetehased veel riigile kuulusid, tarniti siit Kasahstani aastaga kaks miljonit liitrit piiritust. Kasahstanist omakorda osteti sisse tuhandeid tonne vilja aastas.

Piiritusekuningaks nimetatud Arvo Antropov on mees, kes on seoses omanike vahetustega piiritusetehastest kaks korda pensionile läinud, kuid keda on ikka tagasi kutsutud, sest ta oli väheseid, kes sel spetsiifilisel alal asja tundis.

Esmalt lahkus ta Moe tehasest 1998. aasta kevadel. Ehkki siis oli tehas täies elujõus, jäi see juba sama aasta lõpuks seisma. Sarnane saatus tabas samal ajal Rakvere tehast.

Miks Arvo Antropov ära läks? Osalt sellepärast, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist kutsus Soome valitsus kõiki etnilisi soomlasi tagasi koju. Teda ootasid sugulased ja tiivustas nostalgia rahvuskaaslaste järele.

Hinnatud tippjuhi puhkusepõli ei kestnud aga kaua. Vaevalt oli ta jõudnud end Espoos sisse seada, kui juba 1999. aasta alguses tulid Eesti piiritusetehaste uued omanikud temaga läbi rääkima.

Öeldi, et mõlemad tehased seisavad, ja kutsuti teda Eestisse tagasi, et ta need taas tööle paneks. Antropov õnnestuski nõusse saada. Uueks omanikuks oli alkoholitootja Onistar.

Ent Antropov nõudis sedapuhku kontorit Rakverre. See pani omanikke veidi imestama, sest oli ju ta 25 aastat Moel töötanud ja sealsed korralikud esindusruumid üles ehitanud.

Aga tehasejuht ei tahtnud enam Moe vahet sõita. Nii sai temast Rakvere tehase direktor ja Moe tehase nõukogu esimees, mis sisuliselt tähendas mõlema tehase juhtimist.

Nõnda sai Antropov olla tööst eemal Soomes natuke alla aasta. Aga naasmist ta ei kahetse, sest ilma tööta hakkas igav.

Arvo Antropov oma abikaasa Elfridaga, kellega koos oldud pool sajandit. Foto: Erakogu

Kui tehased tootma hakkasid, sõlmiti juba korralikud lepingud, mille tulemusena liikus Virumaal tehtud piiritus piiri taha, näiteks Lätti, Iisraeli ja Prantsusmaale.

2002. aastal läkski Moe piiritustehasest eksporti esimene partii toodangut pärast 1998. aastat. Arvo Antropov võis asjade sellise käiguga ülimalt rahul olla, sest väga raske on korra käest lastud turgu taastada.

Teine lahkumine oli 2004. aastal. Kui Arvo Antropov töö lõpetas, tekitas see avalikkuses parasjagu elevust. “Lihtsalt tulevad uued ajad,” rääkis Onistari nõunik Tiit Maidre selle peale.

Antropovi teeneks on see, et ta äratas Eestis piiritusetootmise. Esmalt sügaval stagnaajal 1970. aastate alguses, siis paarkümmend aastat hiljem, Eesti iseseisvumise järel.

On aru saada, et kui Arvo Antropov midagi ette võtab, siis tahab ta, et see tehakse võimalikult hästi. Kõrgtase ja soliidsus on tema stiil. Talle omase kavala naeratuse taga peitub ka rangem pool. Diili tehes armastab ta ütelda: “Teeme nii, et me mõlemad tunneme sellest rõõmu, muidu poleks ju asjal mõtet.”

Piiritusekuningaks tõusnud mehe tegude küljes peab olema kvaliteedimärk, nõnda nagu kõigel sellelgi, mida ta ise tarvitab. Kui ta kontserdile läheb, peab see olema hea kontsert, kui ta vaatab jalgpalli, siis peab see olema hea mäng.

Eesti piiritusetööstuse grand old man’i Arvo Antropovi eesmärgikindluse ja pühendumuse eredaks näiteks on tõik korvpalliklubiga. Olles korvpalliklubi Rakvere president, võttis ta eesmärgiks tulla kodulinna klubiga Eesti meistriks. Seetõttu palgati paar tugevat Läti ja Venemaa koondislast ja teisi häid mängijaid. Aga toonane üsna nooruke treener ei suutnud staare kamandada.

Arvo Antropov Viru Haigla kontoris, mis asub Tallinna kesklinnas 18. korrusel. Foto: Erakogu

Lõpuks tuli favoriidistaatuse saavutanud meeskonnal leppida neljanda kohaga ja kõik rõõmustasid. See on küll kõrgem koht, kui iial enne seda saavutatud, kuid see polnud asi, mida püüti.

Arvo Antropov hindab oma kandi inimesi kõrgelt.

Talle osaks saanud tunnustused on ta vastu võtnud suure aupaklikkusega, see, et ta on valitud sajandi 50 vägevaima virulase hulka ja kuulutatud kahel aastal Lääne-Virumaa tegijaks majandusvaldkonnas, on talle ülimalt tähtis.

Arvo Antropovi sotsiaalne aktiivsus on peegeldunud eri valdkondades. Nõnda kuulus ta ka sihtasutusse Rakvere Teater, mis hoidis tollase maavanema Ants Leemetsa kokku kutsutuna ära teatri lagunemise. Kui Rakverre tarva skulptuur püstitati, oli kodupaiga patrioot sellegi suur toetaja.

Piiritusekuninga kodus on olemas kõik vajalik normaalseks eluks: saun, sisebassein ja piljardisaal, suures toas on tammepuidust ornamentidega kamin ja antiikmööbel, hoovis tenniseplats.

Arvo Antropov naudib sauna ja tervislikke eluviise. Näiteks käib ta end iga päev liigutamas: teeb sörkjooksu või paneb suusad alla.

Loomulikult on ka Arvo Antropovi kui silmapaistva majandustegelase juurde tulnud mõnigi poliitik, kes nööbist kinni haaranud ja oma parteisse kutsunud. Kohtumisi tipppoliitikutega on olnud, aga ise poliitikat teha – see ei paku talle rahuldust.

Omaaegsest kommunistlikust parteist muidugi ei pääsenud. Vastasel juhul oleks ta senini olnud tööl teeninduskombinaadis, kuid mitte osakonnajuhatajana, vaid lihtsa insenerina.