Juhtkiri: mida me müüme?

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Möödunud aasta oli majutusettevõtjatele soodne – võrreldes tunamullusega, kasvas nii sise- kui ka välisturistide hulk tublisti. Võib arvata, et kui siin ööbiti, nauditi ka meie maakonna hüvesid, sest turism on äri ning seda mitte ainult hotellipidajatele.

Turist uudistab vaatamisväärsusi, käib poes, sööb – ühesõnaga, jätab raha riiki ja ka konkreetsesse piirkonda. Sestap on igati mõistlik turiste kohale meelitada ning sellesse panustada.

Tuleb lihtsalt osata end müüa – ja leida, mida meil lisaks Rakvere linnusele ja Lahemaa mõisatele müüa on.

Aga mis meil on? Eesti märki otsiti jupp aega, seda polnudki nii lihtne leida ja lõpplahendus paljusid ei rahulda.

Rakvere märki on otsitud sama kaua või kauemgi. On räägitud hiiglaslikest liivakelladest, köisraudteest ja muust siiani pigem müstika valdkonda kuuluvast.

Aga kaua jõuab inimene liivakella vahtida? Aeg läheb. Kuuseinstallatsioonid Keskväljakul on vähemalt igal aastal isemoodi. Tuleks väheke kiiremini mõelda ja seni rõõmustada, et meie maakonnas on linnus, kaunid mõisad, tore teater ja spaad.

Talvel on ka ilus, aga seda ilu naudivad majutusasutuste pidajad pigem üksinda. Talvel mererannas jalutada ja lumevalguses silmi kissitada on hoopis iselaadi kogemus, aga turist seda ei tea ning umbropsu külma ja kõledasse Eestisse reisida ei soovi.

Praegusel ajal tekitavad teise nahavärviga inimesed linnatänavatel meie elanikes erinevaid tundeid – arvatakse, et “salaja” on siia toodud pagulasi ja et teisest rahvusest inimesed on ilmtingimata paha peal. Kuid just kohalike külalislahkus ning sõbralikkus toovad inimesi Rakveresse ja Lääne-Virumaale ikka tagasi, sest majutusasutuse perenaine üksi ei jõua kuigi palju naeratada, kui siitkandielanikud samal ajal altkulmu vaatavad.

See eeldab avatust ja laiemat mõtlemist, võimet mitte igal pool tonti näha. Ehk siis saame ka järgmisel aastal kasvavate numbrite üle rõõmustada, isegi kui meil pole ikka veel liivakella ega köisraudteed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles