Perekond Lamburi armastuse lugu

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruuben ja Leida Lambur võtavad ikka välja päikselised kirjad, mida saadeti teineteisele kaheksa pikka aastat. Need, mis nad lõplikult kokku viisid.
Ruuben ja Leida Lambur võtavad ikka välja päikselised kirjad, mida saadeti teineteisele kaheksa pikka aastat. Need, mis nad lõplikult kokku viisid. Foto: Marianne Loorents

Ilma et GULAGi arhipelaagi vang nr K2117 ja Vao neiu oleks iial teineteist näinud, alustavad nad kirjavahetust, mis kestab kaheksa pikka aastat. Alustavad, teadmata seda, et juhuse soovil peavad Leida (80) ja Ruuben (91) Lambur teineteist tundma õppima vaid kirjaridade kaudu ja elama kõik need aastad selguseta, kas nad üldse kunagi päriselt kohtuvad.

Ruuben Lambur, kel 18 aastat möödus GULAGi surmalaagris, asus kirjavahetusse noore neiuga. Saatuse tahtel oli see Leida. “See oli lihtsalt üks juhus,” ütleb Ruuben Lambur. Nimelt oli tema kaaslasel kirjavahetus Leida sõbrannaga. “Meil oli seal vahetevahel jutuajamist, jo see jutt kusagilt tuli. Kes seda enam mäletab. Aadress olevat niisugune, mis siis ikke, kirjutasingi,” meenutab vaheda mõistusega särasilmne mees.

Kumb esimesena kirjutas, pole aastakümnete pärast enam täpselt meeles. Ometi ütleb tagasihoidlik naispool üllatuslikult, et ju see tema ikka oli.

“Ta saatis mulle ka oma foto, see oli üsna kena,” lisab Ruuben Lambur ja heidab oma armsale naisele pilgu. Leida naeratab.

Kirjad andsid võimaluse natukenegi oma sisemust avada, olin need pikad lõputud aastad seda igatsenud.

Muidugi ei saanud riigireetmises süüdistatav saata Mordvast siiapoole kirju nii palju, kui süda soovis. “Aastas oli lubatud kirjutada kaks kirja. Aga ma ei saatnud neid enne Leidat kellelegi, põhimõtteliselt. Pere oli mul Siberisse ära viidud ja kirjad läksid teatud teed pidi, see oleks äratanud kõrgendatud huvi nende inimene vastu, milleks seda ...” ütleb Ruuben Lambur.

Kirjavahetus Leidaga muutus aga tihedamaks, kuigi vabadust oli selles ikkagi piiratud hulgal. “Leidal oli vaba voli kirjutada, ta sai õnneks rohkem kirjutada, ja nii mõndagi kirja lugesin mitu korda. Hiljem, kui kodused olid tagasi ja tahtsin neile kirjutada, siis oli aastaid, kui ma ei saanudki Leidale vastata. Emale, ristiemale, kallimale – oli vaja siis kolme vahel asi ära jagada,” meenutab Ruuben Lambur.

Muret-vaeva kirjaread ei peitnud, aga helgeid tundeid oli seal kindla peale. Argipäevast ja elust enesest oli neil omavahel kõige rohkem rääkida. “Leida kirjad – tema mõtted ja tunded – nõudsid minu vastamist. Kirjad andsid võimaluse natukenegi oma sisemust avada, olin need pikad lõputud aastad seda igatsenud,” tähendab Ruuben Lambur. Tema sõnutsi on nii, et kui oled aastaid inimsusevastases olukorras ja matnud oma tundeid hingesoppi, siis annab suhtlus väljaspool seda traagikat lootust ja jõudu.

Lootusekiirt oli nendes kirjades ka Leidale – nimelt ihkas juba üle kahekümneaastane neiu mehele minna ... Leida Lambur ütleb, et kui tema saatis Ruubenile lihtsaid kirju, siis mees vastas kaunitega.

“Need kirjad olid kenad. Kindlasti. Ta oskas niimoodi kirjutada, nagu keegi teine ei osanud. Ilusad kirjad,” kõneleb naine, kellel tollased kirjad kapipõhjas peidus. Ta avaldab tasakesi, et Ruuben tavatses tundeist kirjutades öelda: “Oled mu hinges.”

Ruuben noogutab kaasa ja ütleb muiates, et tõesti, ega ta pole kunagi nässu olnud ja tema kirjad olid filosoofilised. “Eks ma siis targutasin kah. Põhimõtteliselt ikka oma elust, noorusest ja kodust. Sellest võis lõpmatult kirjutada. Paljud asjad kordusid aga mõne uue asja või looga,” meenutab Ruuben Lambur.

Mõistan, et õrnem pool ootas kirjades vastuseid hingekriipivatele küsimusele.  “Eks ikke, eks ikke,” nõustub Ruuben esiti ja siis vaikib. “Võta nüüd kinni, millised need küsimused 50 aastat tagasi olid,” ütleb ta viimaks.

Igatahes sütitasid kirjad tundeid ja igatsusvalus Leida otsustas sõita Mordvasse. Ruubenit vaatama. Oli veebruar, õues oli külm. Kokku neid mõistagi ei lastud, vaid viivuks kohtuti, teine teisel pool traataeda.

“Seal ta siis oli, ta oli mulle enne saatnud oma passipildi, tundsin ta ära. Oli seal kaugel barakkide juures, kõrge traataia taga,” meenutab Leida. Ruuben ütleb särasilmil, et baraki otsas oli kõrge redel, millega katusel käidi, ja tal tuli mõte ronida sellele, et armsamale lehvitada. “Nad jalutasid ka traataia tagant mööda. Ta lehvitas uuesti mulle. Aga mul kästi okastraadist eemale hoida, muidu lastakse. Ruuben oli minu vaatamise järgi väga sümpaatne,” räägib Leida, kes oli selleks ajaks juba armunud, kindla peale.

Ometi võttis kirjavahetus mõni aeg hiljem kummalise pöörde. Ruuben kirjutas järsku Leidale, et kirjutamine tuleks üldse katki jätta. Aga naine ... kirjutas edasi.

“Tõsi ta on,” sõnab mees. “Lõpuotsa ma juba keeldusin talle kirjutamast. Asi oli selles, et mul oli 18 aastat ära oldud, kahel korral oli mind esitatud tribunali karistuse vähendamiseks. Kolmas kord seda poliitilisel põhjustel enam ei tehtudki. Mulle oli juba ära öeldud ja enam polnud lootustki. Ma teadsin, et pean istuma ära see 25 aastat ja viis veel. Siis kirjutasin, et lõpetame ära, sinu aastad lähevad edasi, elu läheb mööda, ma ei või sind kinni pidada. Sellel ootamisel ei ole mõtet,” räägib Ruuben Lambur.

Tema hääles võib veel praegugi kuulda kibedust, kui ta kordab, et paratamatult kadus lootus. Pa-ra-ta-ma-tult. Vaikime.

Teisisõnu ja otsekoheselt ütles mees naisele, et leia endale uus austaja. Leida kirjutas edasi. Ruuben ei vastanud. Noorel neiul oli austajaid ja ta püüdis tasahilju eluga edasi minna.

“Jaa, meil oli uue peigmehega isegi pulmakuupäev paika pandud ... ja siis ütles Ruuben, et ta tuleb tagasi. Ta kirjutas, et tahab mind näha. Kui saan, siis oodaku ma,” räägib Leida pisut filmilikku lugu. Ruubeni vabanemine tuli nagu välk selgest taevast ja läks veel pisut aega, kuni ta kutsus kirja teel naise kohtingule. “Mõtlesin, et saame kokku, siis otsustan. Ma meheks ei mõelnud just kohe, aga niimoodi juhtus,” ütleb Leida Lambur.

Suve algus oli täis purjes. Saatuslik kohtumine pidi toimuma Balti jaamas. Leida läks Kiltsi rongile, aga stopp – teda takistati. “Pidin rongist maha jääma, sest austaja otsustas mulle just siis tundeid avaldada. Rong hakkas liikuma, mul oli terve kurv veel rongijaama jõudmiseks. Hakkasin jooksma, rong pidas kinni ja mind võeti peale,” jutustab naine.

Tallinnas tundis ta Ruubeni silmapilk ära. “Ta lehvitas mulle, kollased lilled olid peos. Kedagi teist niisugust ei olnud,” meenutab Leida ja Ruuben lisab, et üks tuli perrooni ühelt ja teine teiselt poolt. “Leidal oli seljas musta-valgemummuline kleit. See tulek on mul veel tänagi meeles,” ütleb Ruuben Lambur.

Ja mis siis juhtus ...? Leida vaatab kavalalt mehele otsa ja teatab, et neil oli selline sõbralik suudlus.

Selleks hetkeks oli kõik otsustatud – mees ütleb, et kaheksa aastaga ei olnud siin enam midagi juurde küsida või rääkida. Koos otsustati edasi minna – Leida elas Vaos ja Ruubenit oodati juba Väike-Maarja KEKi tööle.

“Läksin tema juurde, kaks kätt taskus. Varsti leidsime korteri. Mäletan ühte päeva – tulin töölt, tema oli leidnud kaubakasti, sinna oli lina peale pandud, juurde kaks pakujuppi. Vein oli laua peal, veidi söömist. Istusime teine teisel pool. See oli meie elu algus,” pajatab Ruuben Lambur. Ja proua naerab helisevalt. Edasi on läinud nii, et Lamburitel on kaks tütart ja kaks lapselast. 52 aastat abielu ja oma kakskümmend viis Näpil elatud aastat.

Muidugi on see kõik lihtne vaid mustvalgelt kirja pandult. Seda, kui keeruline on naasta maailma, kus kakskümmend aastat on edasi läinud ilma sinuta, on raske kujutleda. Ruuben Lambur tunnistab, et see oli üks raskeim väljakutse.

“Ma ei osanud seda oodata. See oli üks suuremaid pettumusi. Inimeste mõttedki oli muutunud. Tänu Leidale sain sellest kõigest pikkamööda üle. Tema aitas mul mõista, et ma olen inimene, mitte vang. Inimlikkus hakkas välja tulema,” ütleb Ruuben Lambur.

Viiskümmend kaks aastat abielus olnud paar ütleb kokkukõlamise kohta, et põhiline on

teineteisemõistmine. “Kas me oleme olnud õnnelikud? Ma ei tea. Õnnetud pole me olnud,” lausub Ruuben Lambur. “Nii seda kui teist,” lisab Leida Lambur ja piilub mehe poole. Kui ... abikaasa istuks talle natukene lähemal, siis, olen kindel, haaraks too naise embusse ... sõbralikuks suudluseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles