Nooremapoolne mees, kel on 3000 toetajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline on Lääne-Virumaalt riigikogusse pääsenu koondportree? Milline see valimismaraton tagantjärele vaadates oli? Milliseid üllatusi ette tuli? Kõik eesmärgile jõudnud annavad vastuse. Välja arvatud Peeter Võsa.
IRLi esinumber, siseminister Marko Pomerants valiti parlamenti 3455 häälega, mis oli maakonnas kolmas tulemus.
Tema jaoks erines seekordne kampaania selle poolest, et enamik aega tuli ministritööd teha, kuid nädalavahetustel käis IRLi küsitlusele vastanutele kingitusi laiali vedamas.
Pomerants tegi ringi peale Rakke vallale, Tamsalu vallale, Viru-Nigula vallale, Rägavere vallale, jõudis käia ka Sõmeru vallas, samuti Kundas, Lasilas ja Väike-Maarjas. Kahjuks ei võimaldanud ajapuudus jõuda näiteks Tudusse, Veneverre, Võsule, Uhtnasse ega kodukanti Vajangule.
“Aga ka pärast valimisi võib ju inimestega suhelda,” lohutas ta end. Marko Pomerantsi poliittava hulka kuulub agitatsioon Kadrina saunas naiste poolel. Seekord tegi ta seda vahetult enne valimisi Kadrina saunaklubi 10. aastapäeval.
“Kahju sellest, et vähe oli ühiseid väitlusi konkurentidega. Lääne-Viru koolijuhid on alati olnud asjast huvitatud, tuntud headuses oli ka Virumaa Teataja ja Kuulutaja esinumbrite debatt,” kiitis Pomerants.
Spordist lugu pidava mehe hinnangul on tore, et enam ei olnud ta Lääne-Viru rahvaspordivõistlustel ainus poliitik: “Nii Hanno Pevkur kui Indrek Saar panid suusad alla. Mõlemad on muidu väga sportlikud kogu aeg. Eks pärast valimisi näe, kas jääbki nii, ööjooks ju tulekul.”
Kuidas suhtusid inimesed loosipakkide kojutoimetamisse?
“Inimesed jagunesid selles küsimuses laias laastus kaheks, neist teine grupp jagunes omakorda.
Esiteks kenad Eesti inimesed, kel ilmselt ei ole erakonnapoliitikaga igapäevast suhet, neile meeldis võimalus arvamust avaldada ja kingitusi saada. Oli palju noori, kes soovisid kõrvaklappe Skype’is rääkimiseks.
Teiseks sellised inimesed, kes on IRLi toetajad ka ilma kindaid saamata. Aga neil on tore ju erakonnasümboolikaga asju kasutada. Nende hulgas on üks grupp inimesi, keda isiklikult tean.
Meie põhilubadustest erutas inimesi kõige enam noorte kõrghariduse teema.
Mis puutub kohtumistesse, siis need olid soojad. Sooviti, et ma laste und ära ei viiks ja istet võtaks. Teinekord oli lihtsalt hea tuttav. Küla koertega tuli sina peale saada. Kui ma läbi koera territooriumi Viru-Nigula lähistel ühte kööki sattusin, siis perenaine ütles: “Tore, et koer hommikul söödetud sai!” Kahes kohas oli inimene jõudnud vastuse saatmise ja kingituse saamise vahepeal ära surra.”
Kuidas te kõige selle valguses hindate oma tulemust, millisena näete tulevikku, kas parlamendis või valitsuses?
“Muidugi tahaks olla kõige, kõige ..., aga pronks on ka väga hea tulemus. Meie ringkonnas üks inimene palju üle 4000 hääle saada ei saagi, ringkond on liiga väike. Viimase kolme valimise ringkonna rekord on minu käes aastast 2003 ja see on 4324 häält.
Hea meel on IRLi nimekirja ühtluse ja tugevuse üle. Tulevikku näen kas valitsuses või parlamendis. Sõltub asjaoludest. Parlamendi variant on ju kindel. Huvitav on parlamendivariandi puhul tegutsemisvaldkond. Mis see seekord oleks? Valitsuses jätkamise puhul oleks eelistuseks samal ametikohal jätkamine. Paari-kolme nädalaga on asi selge. Aga mul on kombeks teha oma tööd töökohast sõltumata korralikult.”
Sotsiaalminister Hanno Pevkur pääses parlamenti reformierakonna esinumbrina, kogudes 3784 häält. Ehkki ta on siin nn külalisesineja, pärineb ta vanaema Laekvere vallast Joodiku külast.
Hanno Pevkur: “Kampaania väga palju erinev ei olnud. Püüdsin nii palju kui võimalik olla väljas ja inimestega suhelda. Otsesuhtlus on minu hinnangul parim viis saada inimestelt tagasisidet ja ka oma seisukohti nendeni viia.
Kui midagi meeldivat välja tuua, siis kindlasti seda, et inimesed olid äärmiselt positiivsed. Vahel isegi üllatunud, et minister ise tänaval on. Mis puudutab inimestepoolset vastuvõttu, siis ühtegi sellist tagasisidet küll ei saanud, et ma ei peaks Lääne-Virumaal kandideerima. Ikka küsiti, miks, aga nagu ma varemgi olen öelnud, ei ole Lääne-Virumaa kindlasti mulle võõras. Muuseas paljud virulased ei olnud teadlikud Joodiku küla olemasolust.”
Pevkuri sõnul oli inimestega suhtlemisel üks põhiteemasid, millal pensionid tõusevad.
Esimest korda riigikogusse kandideerinud sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev kogus 1960 häält. Ehkki ta on riigikogus algaja, pole nii suures kampaanias osalemine talle päris võõras, sest taustajõuna lõi Vassiljev kaasa ka eelmistel riigikogu valimistel.
“Ega midagi üllatavat ei olnud, suhteliselt tavapärane protsess,” ütles ta. “Enda jaoks oli pisut üllatav ehk see, et meie kampaania on väga hästi planeeritud ja lõpuosas ei tekkinud erilist rabelemist,” lisas Vassiljev.
Midagi eriti naljakat Rakvere ekslinnapeale kampaania käigust ei meenunud. “Eks väiksemaid asju oli, reklaamid läksid segamini, seda küll mitte Lääne-Virumaal, näiteks Tartu kandidaatide reklaamid ilmusid Pärnu Postimehes,” rääkis ta.
Inimestega suhtles Vassiljev päris palju tänaval. “Tänav andis hea pildi, grillisime vorsti ja sellega seoses ka toiduainete käibemaksu madalamaks,” sõnas Vassiljev.
Inimeste muredest tõi Vassiljev esile välismaal töötamise ja sellega seotud probleemid ning tööpuuduse.
Vassiljevi erakonnakaaslane Indrek Saar võttis Lääne-Virumaalt suurima häältesaagi – 3931 häält. Saar lausus, et temale jäid inimeste muredest kõige rohkem kõrva valitsejate ülbus ja soovimatus inimesi kuulata ning hirm jätkuva hinnatõusu ees.
Tema palju kiidetud telereklaami kohta ütles Saar, et klipi tegemine oli tal plaanis pikalt. “Eks vaatasin, kuhu suunas kampaania kisub, ja siis otsustasin ikka seda rääkida, mis endal südamel,” lausus ta. Kõige üllatavam kogu valimiskampaania käigus oligi Saare sõnul see, et kandidaadid ei viitsi ise midagi välja mõelda. “Kaubanduskeskustes flaierite ja visiitkaartide jagamine on kulunud ja tüütu,” nentis ta.
Positiivsena tõi Saar esile, et valimiskampaania käigus lõid nii mittetulundussektor kui ajakirjandus senisest rohkem võimalusi sisuliseks debatiks. “Järgmisi valimisi silmas pidades võiks arvestada sellega, et üha rohkem inimesi teeb oma valiku juba eelhääletusel või e-hääletades ja suuremad debatid võiksid olla enne eelhääletust,” arvas ta.
Riigikokku pääses Lääne-Virumaalt ka keskerakondlane Peeter Võsa, kes kogus 1936 häält, kuid ringkonnamandaati ei täitnud, Toompea lossi uksed avas talle kõrge koht partei üldnimekirjas.
Meenutagem, et eelmistel parlamendivalimistel kandideeris Võsa Jõgeva- ja Tartumaal ning kogus siis üle 6000 hääle, kusjuures kohast riigikogus jäi tal puudu vaid 66 häält.
Peeter Võsa nähti ka siin-seal maapiirkondades rahvaga kohtumas. Kuid nagu Võsa puhul juba varemgi olnud, Virumaa Teataja temalt muljeid küsida ei saanud. Võsa võttis küll telefoni vastu, kuid palus paari tunni pärast tagasi helistada. Ja nagu sel puhul kombeks, oli telefon välja lülitatud.
Loodetavasti muudab Peeter Võsa oma suhtlusstiili meedia ja seeläbi avalikkusega siis, kui ta on rahvasaadikuna Toompeal maandunud.
Kuigi Lääne-Virumaalt pääses parlamenti vaid viis saadikut, on olemas veel üks “meie-mees-Havannas”, nimelt säilitas riigikogus koha ka rakverlane Lembit Kaljuvee keskerakonnast, kes kandideeris Ida-Virumaal ja sai 2440 häält.
Lembit Kaljuvee rääkis, et kohtumised inimestega olid kahtlemata huvitavad. “Rahva meelestatus oli enamasti positiivselt arutlev, kohati ka õiglaselt kriitiline, aga mitte pahatahtlik. Kui, siis ühel kohaletulnul oli kõrini kõigist poliitikutest, mida ta ka häälekalt väljendas.”
Kohtumistel kuuldu-nähtu andis Kaljuveele tõsist mõtlemisainet ja kindlust edaspidiseks tegutsemiseks parlamendi köögipoolel ning igapäevaelus.
Kokkuvõttes on keskmine Lääne-Virumaalt riigikokku valitud saadik ligi 40aastane mees, kes kogus 3013 häält, on selle piirkonnaga seotud, kuid kelle juured ulatuvad lisaks Joodiku ja Varangu külale ka Saaremaale ja Ida-Virusse, ta on igati valmis rahvaga suhtlema, ükskõik kas saunalaval, poesabas või lõkke ääres.