Materjaliteadlaste analüüsidest selgub, et tunamullu kevadel Uhtnast leitud Rooma müntide koostis on väga sarnane siin valmistatud pronksehete koostisele – seega leidis kinnitust oletus, et Rooma pronksmünte kasutati Eesti aladel ehete valmistamise toorainena.
Kahe aasta eest leiti Lääne-Virumaalt Uhtnast kokku 51 Rooma münti, neli sõrmust, käevõrude katkeid ja pronksrõngas. Varudi-Vanaküla aardeks nimetatud leid on seni suurim Rooma müntide leid Eestis. Aardest leitud müntide ja ehete koostist analüüsisid Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) materjaliuuringute keskuse teadlased ning andmeid võrreldi Põhja-Eesti toonastest matmispaikadest avastatud sõrmustest tehtud analüüside tulemustega.
"TTÜ materjaliuuringute keskuse laboris Mart Viljuse poolt tehtud energiadispersiivne röntgenmikroanalüüs (EDS) osutas Rooma müntide ja Eestis tehtud ehete koostise suurele sarnasusele," ütles arheoloog ja Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo.
Kiudsoo nentis, et muinasaegsete eestlaste jaoks ei olnud Rooma müntide puhul tegemist raha kui maksevahendiga. "Ka muinasgermaanlaste käest hiljemalt 1500 aastat tagasi eesti keelde laenatud sõna 'raha' ei tähendanud algselt mitte maksevahendit, vaid tõenäoliselt hoopis röövsaaki," märkis ta.
Tänu sellele aardeleiule tekkis võimalus võrrelda müntide materjali mujalt Eestist leitud ehete valmistamiseks kasutatud materjaliga ning kinnitust sai oletus, et Rooma müntidest valmistati kohapeal pronksehteid.
Tema sõnul näitavadki analüüside tulemused veenvalt, et Rooma pronksmünte kasutati siinmail hoopis toormetalli tagavarana ehk siis uute, kohalike ehete valmistamiseks.
Kiudsoo sõnul suurenes Rooma rauaaja teisel poolel ehk aastatel 200–450 siin piirkonnas pronksehte kandmine. „Pronks tuli moodi,“ nentis ta. Rooma rauaajal ehk aastatel 50–450 Eestis kasutusele tulnud esemete tüübid on pärit Läänemere kagurannikult. “See aga ei tähenda, et suurem osa toonastest pronksehetest oleks sisse toodud,” sõnas Kiudsoo. Tema hinnangul on suurem osa selle perioodi Eesti esmaleidudest kohapeal valmistatud. Seda aga polnud seni võimalik kindlalt tõestada.
Kui rauda toodeti Eestis, siis pronksehete tarbeks vajaminev toormaterjal tuli sisse vedada. Samas ei ole Eestist selle perioodist pärit vanametalli varusid leitud. "Me ei osanud neid varem lihtsalt tähele panna," nentis Kiudsoo.
Meie ajaarvamise alguses hakkas kauplemine Skandinaavia suunal tahaplaanile vajuma, selle asemel hoogustus läbikäimine lõuna- ja edelapoolsete piirkondadega. Kiudsoo tõi esile, et ka Uhtna aarde mündid võisid Eestisse jõuda üle Musta mere ja Dnepri veetee.
Kiudsoo hinnangul on tõenäoline, et kolmanda sajandi esimeses pooles jõudis Eestisse suuremal hulgal Rooma pronksmünte. Sellele viitab ka asjaolu, et suur osa Varudi-Vanaküla aarde müntidest on vermitud suhteliselt lühikese perioodi jooksul. Enne Varudi-Vanaküla aarde ei olnud avastamist Eestist leitud piisavalt hulgal pronksmünte, mille valmistamiseks kasutatud materjali koostist oleks saanud võrrelda siin leitud ehete materjaliga.
Aardest tuli lisaks Rooma müntidele välja ka sõrmuseid, mis on iseloomulikud noorema rooma rauaaja ehk aastate 200-450 pKr tarandkalmetele. Ehted kinnitavad seega müntide määrangute järgi välja pakutavat aarde maapõue jäämise aega.
Ka on Kiudsoo sõnul tänu aardest leitud ehetele võimalik lõplikult kõrvale lükata varem levinud hüpotees, mille järgi tegelesid 19. sajandi baltisaksa õpetlased ajaloo võltsimisega. "Toonased ajaloolased poleks parimagi tahtmise juures saanud hankida Põhja-Eesti tarandkalmetele iseloomulikke sõrmuseid, et need siis koos Itaaliaski harva leitavate pronksmüntidega oma mõisa maadele maha matta," sõnas Kiudsoo. "Ehted määravad aarde ehtsuse."
"Varudi-Vanaküla aare on tänu selles sisaldunud ehete ja müntide ühisosale kindlalt dateeritav. Lisaks oli aardes piisavalt materjali, mida teadlased analüüsida said," sõnas Kiudsoo.
"Tänu sellele aardeleiule tekkis võimalus võrrelda müntide materjali mujalt Eestist leitud ehete valmistamiseks kasutatud materjaliga ning kinnitust sai oletus, et Rooma müntidest valmistati kohapeal pronksehteid."
Kiudsoo hinnangul oligi Varudi-Vanaküla aare tõenäoliselt pea kaks tuhat aastat tagasi Uhtna kandis elanud sepa toormetalli tagavara. Kokku leiti Uhtnast 51 Rooma münti, neli sõrmust, käevõrude katkeid ja pronksrõngas. Tegemist on seni suurima Rooma müntide leiuga Eestis.
Ajaloolase Risto P. Kooviti määrangutele tuginedes on leitud 51 Rooma vermingust 14 münti kindlasti sestertsid ning 30 kindlasti provintsiaalrooma mündid ehk siis vermingud, mis ei ole löödud mitte Roomas asunud rahapajas, vaid mõnes keisririigi provintsis.
Suur osa Uhtnast leitud provintsiaalmüntidest on vermitud aastatel 198–217 troonil olnud keiser Caracalla valitsemisajal. Sellised münte on aardes 15. Kogu leiukompleksi hiliseim verming on keiser Maximinus I valitsemisajal Tarsoses vermitud münt. Maximinus I valitses aastatel 235–238. Seega võis aare kõige varasemalt maasse jääda aastal 235 peale Kristust.
Seni suurim Eestist leitud Rooma müntide aare leiti aastal 2012 Pärumaalt. Tõstamaa kihelkonnast Kastnast välja tulnud peitleid sisaldas 17 pronksist sestertsi, mis olid pärit keiser Marcus Aureliuse ja Faustina noorema ajast. Suuruselt järgmine Rooma müntide leid tuli välja 1974. aastal Juminda poolsaarelt ning koosnes neljast Marcus Aureliuse valitsemisajal vermitud mündist.