Vabariigi aastapäeval on põhjust kõneleda vabadusest. Nagu oleme seda teinud Tartu rahu aastapäeval, vabadussõja lõppemise puhul, võidupühal. Isegi represseerituid meenutades kõneleme vabadusest ja selle puudumisest. Aga kui vabad me siiski oleme? Riigina, rahvana, inimestena.
Ühele tundub meie kuulumine Euroopa Liitu ohuna vabadusele, teisele märgib võõra riigi armee sõduri saapa astumine Eestimaa pinnale vabaduse kaotust, mis siis, et saabas kuulub sõbraliku liitlasarmee sõdurile. Kellelegi tähendab vabadus võimalikult vähe riiki igapäevaelus, kellelegi jälle seda, et võimalikult paljude inimeste mure igapäevase hakkamasaamise ja ellujäämise pärast on viidud miinimumini.