Nädala kaja: miks me midagi teeme?

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Meelis Meilbaum

On hea, kui midagi tehakse. Tegevusetus ja mõttelaiskus inimest edasi ei vii. Kuid tegemine tegemise pärast ei ole iseenesest ka suurem asi väärtus. Tunne aga, et just linnukese pärast mõnikord asju ette võetakse, on kiire tekkima, kui otsuste tagant on keeruline leida mõtet.

Näiteks valitsuse plaan riigiasutused mööda Eestit laiali pillutada ja seeläbi suurendada riigi kohalolekut piirkondades, mis muidu kaotavad oma populaarsust ja elanikke pealinnale. Iseenesest kõlab ju oivaliselt: viime sisekaitseakadeemia Narva või toome EAS-i Rakverre, küll siis inimesed liiguvad, suureneb elanikkonna seotuse tunne, tekib töökohti. Ideaalne.

Kõik võibki nii minna. Aga võib minna ka nii, et asutuste siia-sinna väntsutamisest suurt midagi ei muutu. Majaprobleemide kõrval on jäänud märkamata üks “nüanss” – inimesed. Sisekaitseakadeemia kadetid ning õppejõud on juba tõstnud lärmi, et nemad Narva minna ei taha.

Arusaadav. Huvitav, millal valitsusametnikud ise viimati Narvat väisasid. Kohe niisama – tuiates jõeäärsel promenaadil ning istudes kohalikega kõrvu kohvikus. Armas nostalgiline linn, aga kas ma eestlasena seal elada tahaksin? Ei. Kui piirilinna kolib õppeasutus, on variant, et väga paljud potentsiaalsed üliõpilased sellesse kooli lihtsalt enam ei lähe. Valiku peavad tegema ka õppejõud.

Kuskil on midagi ikkagi puudu, mõtlemata jäänud. Nagu kännu taga. Narvas, Kärdlas ja mujal tuleks elu elavdada, aga kuidas?

Teine mõttekoht on seotud riigiasutustes juba töötavate inimestega. Kui kolida maanteeamet Pärnusse, siis suure tõenäosusega ei muutu miski muu, kui et hakatakse rohkem korraldama oma tööd nii, et seda oleks võimalik teha kodust. Skype ja muud sellised lahendused on ju leiutatud.

Kuskil on midagi ikkagi puudu, mõtlemata jäänud. Nagu kännu taga. Narvas, Kärdlas ja teistes piirkondades tuleks elu elavdada, aga kuidas? Kas see, kui üks ametnik sõidab iga päev umbes 400 kilomeetrit edasi-tagasi tööle ja koju, muudab midagi paremaks? Või arvatakse tõesti, et Kiviõli kinnisvaraturg võiks ühel hetkel iseenesest atraktiivseks muutuda?

Urmas Reinsalu ütles sel nädalal “Foorumis”, et valitsus teeb kõik selleks, et Eesti oleks eri paikades elamisväärne koht.

Kas ikka teeb? Eesti võiks laias laastus olla elamisväärne koht. Võiks selle pulli ära lõpetada ja mõelda, mida teha selleks, et inimene tahaks kolida maale vabatahtlikult. Soosida kaugtööd, tagada transport, ellujäämise võimalikkus maal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles