Vabariigi aastapäeva vastuvõttudega on selleks aastaks ühel pool. Daamid saavad kleidid kappi riputada ja härrad võivad lipsusõlme lõdvemale lasta. Prominentsed isikud on esinenud, sõna on võetud, president on kõnelenud ja rahvas meelelahutust saanud.
Riigi sünnipäeva pidamisega on alati see lugu, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Ühtede meelest on tore, et sünnipäeva ikkagi vääriliselt tähistatakse. Mis siis, et sünnipäevalapseks on riik ja riigi olukord kümnepallisüsteemis päris kümnega hinnatud olla ei pruugi.
Aga ideaalset maailma ju ei olegi. Pidutseda ja puhata tuleb osata, siis osatakse ka tööd teha. Ilmselt oskavad pidutseda ka eestlased, sest 24. veebruaril poest kilufileed otsides võis selle toote järele aga sülge neelama jäädagi, sest letid olid tühjad nagu kadunud nõukaajal ning defitsiitset kraami võis vaid hea naabriga jagades maitsta saada.
Konservkilusid poes muidugi oli. Aga kes ikka konservi süüa tahab. Võibolla konservatiivsema meelelaadiga inimesed, aga nemad ei pidanud vabariigi aastapäeva vastuvõttudest midagi, mõned marssisid sootuks tõrvikutega ja nõudsid uut riigikorda.
Niinimetatud pingviinide paraadi ajaks seatakse end valdavalt siiski telerite ette, et toimuvast osa saada ja teatava mõnutundega oodata-vaadata, millisesse moeämbrisse mõni suursugune daam sel korral astub. Virumaa naised tegid meie maakonnale igatahes au – kaunid soengud ja kaunid kleidid, väärikad härrad käekõrval.
Aga kas vabariigi sünnipäeva pidudele nii riiklikul kui kohalike omavalitsuste tasandil kuluvat raha kuhugi otstarbekamalt kulutada oleks, on raske öelda. Mitte et poleks – rahapuuduses ägavaid valdkondi on ju küll. Kuid kas see kulutus alati otstarbekam on ... Kindlasti ilmub siis välja neid, kes arvavad, et mis on vabariigi sünnipäev ilma korralike pidudeta. Tasakaal peab olema. Soengumeistrid saavad nüüd puhata, et peagi algaval lõpetamiste ja pulmade hooajal lokirauad kuumaks ajada. Saavad teisedki hetkeks hinge tõmmata ning siis asiste tegemiste juurde naasta. Pidu jällegi peetud.