Kunagi oli ametlikult teatrikuu märts, aga nüüd on meil aastas 12 teatrikuud. Eriti tihedaks kipub suvi, mil tükid meelitavad publiku talli või küüni, sohu või rappa. Inimene paneb hommikul hõlmad vöö vahele, et õhtul elada tegelastele kaasa Eestimaa teises otsas ning jõuda koju vastu hommikut. Mõne lavastuse pärast tuleb ronida torni, teise jaoks laskuda maa alla. Olgu teater või maailma otsas, ikka leitakse üles.
Tellijale
Repliik: teatriga hingeruumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaataja usaldab teatrit. Vahel kiidab, vahel kirub, aga kunagi ei löö käega. Kui üks lavastus ei meeldinud, ehk teine kõnetab rohkem. Kui tänane tükk võttis kukalt kratsima, siis vahest homne paneb mõtted liikuma või hinge heldima. Innukas vaataja ei märka verejanulisi sääski ega heitu vihmasagarast.