On pühapäeva õhtu. Piilun enne magamajäämist Facebooki. Ema on saatnud lingi karjuva kommentaariga: loe, päris kohutav. Kiretu pealkirja “Veebikonstaabel hoiatab – Eestisse on jõudnud ohtlik lastemäng” all on lugu, mis sisaldab kirjeldust tegevustest, mille lõpp võib olla enesetapp.
Tellijale
Varjude mäng keerleb ekraani kumas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neelan iga rida. Jutt mängust, mille võidab see, kes pääseb liikuva auto eest terve nahaga tulema, toob vaikselt kananaha ihule. Hirm hiilib südamesse ja silmadesse. Enne kui räägin lapsega, palun ka mehel seda õudust lugeda. Vaikime – nii võigas tundub see.