Nägin hiljuti unes, et meile toodi viies laps. Just nimelt toodi, mitte me ei saanud teda, ja seda ühepäevase etteteatamisega. Võtsime lapse rõõmuga vastu ja kui alguses tundus olevat suurim mure, kust me nii kiiresti kõik beebile vajaliku saame, siis peagi leidsin end mõttelt: “Kuhu me viie lapsega mahume?!”
Ühiskonna normidesse nagunii ei mahu, sinna on raske mahtuda ka nelja lapsega, sest selline arv lapsi tähendab juba sarisigimist, jäneste moodi paljunemist, arutut laste vorpimist ja treimist – targad inimesed saavad kaks last, poisi ja tüdruku. Õnneks olen sellist suhtumist ja sõnakasutust siiski vaid interneti anonüümsuses kohanud, tänaval ei ole keegi ligi astunud ja sarisigijaks sõimanud, vastupidi, on tuldud küsima, kas kõik on ühe pere lapsed, ning jaatavat vastust on toredaks peetud. Samuti on minu ees korduvalt nähtamatut mütsi maha võetud ja mind kangelasemaks tituleeritud, nii et tegelikult on ühiskond jagunenud vähemalt kaheks, ühele on suurpere ema normidest väljas sarisigija, teisele norme ületanud kangelasema.