Mul on alati olnud üsna ilus käekiri. Kooliajal kirjutasin endale ja mõnele klassikaaslasele kehalise kasvatuse tunnist vabastusi, et ei peaks vihatud plastliiste alla panema ja Palermo liivaaukudes, veremekk suus ja nina tattis, mööda jäätunudporist multši nühkima.
Tellijale
Kolumn: jumal tänatud, enam ei pea
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidagi suutsin saavutada selle, et näiteks gümnaasiumis ei käinud ma mitte üheski suusatunnis. Selle asemel tegin hoopis neid asju, mis mulle meeldisid ja milles tubli olin – võimlemine, jooksmine, lollitamine, õpetaja ärritamine …