Kolumn: jumal tänatud, enam ei pea

Kristel Kaljuvee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristel Kaljuvee
Kristel Kaljuvee Foto: Meelis Meilbaum

Mul on alati olnud üsna ilus käekiri. Kooliajal kirjutasin endale ja mõnele klassikaaslasele kehalise kasvatuse tunnist vabastusi, et ei peaks vihatud plastliiste alla panema ja Palermo liivaaukudes, veremekk suus ja nina tattis, mööda jäätunudporist multši nühkima.

Kuidagi suutsin saavutada selle, et näiteks gümnaasiumis ei käinud ma mitte üheski suusatunnis. Selle asemel tegin hoopis neid asju, mis mulle meeldisid ja milles tubli olin – võimlemine, jooksmine, lollitamine, õpetaja ärritamine …

Ükskord istusime sõbrannaga suusatunnis 40 minutit põõsas, pärast ütlesime õpetajale, et ringid on tehtud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles