Nädala kaja: usk ja unistus

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Vallimäel on hää kõvasti hingata. Sisse ja välja. Soojade pilvede all keerata pilk sisemusse. Lapsed on ametis jää lõhkumisega. Noorem kükitab ja piilub, mis toimub maailmas, mis jää sees. Vanem toksib puupulgaga veekogu kirmet. Jaa, mäletan, pole midagi ägedamat kui vaadata mulle, rohuliblesid ja kivikesi, mis justkui jäätise sees.

Ühed poisid on neid märganud.Kuuesest ja kaheksasest poole vanemad kutid lendavad peale. Nad ei ütle jou, mis teed. Ei, pahatahtlikult, sõnagi lausumata hakkavad jalgadega pritsima. Lihtsalt kiusama.

Kümme minutit hiljem sõidan tänaval mööda emast, kes kõnnib lastega. Suuremat, umbes koolieelikut, tõukab ema järsku endast eemale. Jõuga, nii et tüdruk peaaegu kukub.

Nädalavahetusel, kõige mõnusamal päeval röögib majaelanik põlvepikkuste laste peale. Koosa saab ka mees. Iga nädal, mitu korda.

Kas 118-aastane Eesti on unistav? Unustatud?

Miks me teeme haiget? Mis meil v i g a on?

Politsei ütleb, et need näited on suhtevägivallast ja peaksin kodanikukohust täitma ning korravalvurid kutsuma. Olen häiritud, kuid annan kriiskajaile andeks. Mõtlen hoopis: on see tüdimus, rahutus, väsimus või oskamatus? Vanematelt pärit mustrid? Või argiraskus, millest sotsiaalmeedia uudistevoos lugenud olen: postitusi tublidelt inimestelt, kes paluvad rahasüsti, et osta perele süüa.

Postimehe aasta arvamusliidriks valitud meediaekspert Raul Rebane rääkis tööandjate konverentsil: “Eesti on unistuste kriisis.” Tema sõnutsi tähendavat see, et meil ei ole praegu piisavalt suuri eesmärke. Ta julges öelda, et kokkuleppelist Eesti tulevikulugu avalikus tajus ei ole. “Aga homne edu ongi tänane unistus!” kuulutas Rebane.

Oskus unistada, tundub mulle, on kuhugi kadunud. Nagu usk ja unustus.

Virumaa laste luulevõistlus oli pungil vahvaid viise. Kuid liiga tihti kõlas väikeste inimeste suust täiskasvanulikult, et ei unistata. Polevat aegagi. See pidi lausa raskem olema kui luuletamine. Unista suurelt ja suured asjad juhtuvad, on öelnud keegi kõva unistaja. Mitte mina!

On põnev oodata ja vaadata, milliseks loob maailma pisikeste fantaseerijate põlvkond. Kas 118-aastane Eesti on unistav? Unustatud?

Nii mõnedki rääkisid äsja emakeelepäevast kui meeldetuletusest. Sellest, et peame ise hoidma oma haldjakeelt, nagu seda on nimetanud poplaulja Kerli.

Sest nagu ütles kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt: kui teeme kurja oma emakeelele, teeme sedakaudu kurja mitte ainult oma emadele, vaid tervele inimkonnale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles