Marko Pomerants: ühiskonnal on üha suurenev vajadus metsa ja sealt saadavate hüvede järele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Pomerants.
Marko Pomerants. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel ning koostöös teiste ministeeriumite ja huvirühmadega on valminud "Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse" eelnõu, mille olulisemate muudatustena soovime soodustada lageraiele alternatiivsete raieliikide – turberaiete ja valikraie –  kasutamist ja alandada üksikute viljakate kasvukohatüüpide kuusikute raievanust.

Lisaks laiendab seadus oluliselt kaitstavate vääriselupaikade ulatust ning aitab läbi metsaregistris tehtavate muudatuste kaasa paremale riigivalitsemisele.

Viimane suurem debatt metsanduse üle selles saalis toimus aastal 2011, kui kiideti heaks metsanduse arengukava aastani 2020. Oleme keskkonnaministeeriumis metsapoliitikat rakendades sellest dokumendist lähtunud. Viimasel poolaastal ühiskonnas toimunud arutelu metsanduse üle on olnud kirglik, kuid ka õpetlik ja võimaldab meil saadud kogemusi ka järgmise arengukava koostamisel arvestada. Pean eelkõige silmas lisandunud metsahuviliste ringi täienemist.

Kuna arutelude teemad metsanduse üle on olnud oluliselt laiemad kui seadusemuudatused, mida täna esitan, pean vajalikuks peatuda ka mõnel olulisemal neist.

Eesti metsade kaitse ja kasutamine on Euroopas ja ÜRO-s kokku lepitud säästva metsanduse indikaatoritest lähtuv. Metsanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ei tohi nende kriteeriumite kohaselt metsaraie pikas perspektiivis ületada juurdekasvu, samas lühiajaliselt on see lubatav. Eesti metsade raiet iseloomustab pigem kõikuv trend, kus ühel perioodil kasutame oluliselt vähem puitu, kui seda aastas juurde kasvab, ning üksikutel aastatel oleme jõudnud aastase juurdekasvu piirile. Näiteks hiljuti avalikustatud OECD raporti kohaselt oli meie majandusmetsade raie ja juurdekasvu suhe 2014. aastal 91%. Samas aastal 2007 oli see näitaja 47%.

Metsaseadusega on seatud raamid, et tagada nii metsade kaitse kui kasutamise tingimused. Tänapäeva metsanduse suunamine toimub lisaks keelamisele ja käskimisele ka maksude ja toetuste kaudu ning üha enam metsaomanike nõustamise läbi. Raiemahtu ja metsaomaniku otsust mõjutavad kohalik majanduskeskkond, hind puiduturul ja tema isiklik suhtumine metsa. Olukorras, kus riigikogus kokkulepitud metsakasutusmahtudest kasutatakse perioodi (2011–2020) keskmisena ligikaudu 65 protsenti, ei ole põhjust luua metsaomanikele täiendavaid kitsendusi ressursi kasutamisel, vaid anda neile tuge õigete otsuste langetamiseks.

Ühiskonnas ehk enim kirgi tekitanud punkt seadusest on kuusikute raievanus. Tegemist on spetsiifilise probleemiga majandusmetsade viljakates kasvukohtades. Täna kehtiva seadusega seatud raievanused ei võimalda alati majandusmetsade viljakate boniteediklasside kuusikuid optimaalses eas kasutusse võtta, seetõttu väheneb puistute tootlikkus ning juure- ja tüvemädanike tõttu halveneb puidu kvaliteet. Hetkel peavad raiutavad kuusikud olema minimaalselt 80 aastat vanad, eelnõu kohaselt saaks raiet lubavaks vanuseks olema Ia boniteediklassis 60 aastat ning I boniteediklassis 70 aastat. Metsaomaniku jaoks on suur vahe, kas ta saab oma metsast palki või vaid küttepuud, milleks tüvemädanik puid muudab. Oluline on siin teada ka seda, et täiendav võimalus raieks tekib metsaregistri andmetel ligi 4200 hektari ehk vähem kui 0,2% Eesti metsadest.

Lageraie ja selle talumine on midagi, millega paljud inimesed ei soovi lähedalt kokku puutuda. Siin on palju teha ka metsaomanikel, näiteks RMK on alates käesolevast aastast võtnud kohustuseks informeerida omavalitsusi ning asumite piirkondade piirinaabreid kavandatavatest raietöödest. Kogukondade huvi korral arutatakse läbi sobivate metsamajandustööde valikuvõimalused ja kasutatakse majandamisvõtteid, mis võimalikult vähe häiriks kohalike inimeste elukorraldust

Seadusemuudatustega oleme astumas sammu lähemale, et soosida lageraie kõrval ka muude raieviiside kasutamist, eelkõige turbe- ja valikraiet. Selliste raieviiside laialdasem kasutamine metsaomanike poolt mõjub looduskeskkonnale leebemalt ning tekitab ühiskonnas vähem vastuolusid.

Lisaks metsaomanikele paremate võimaluste loomisele, toetamisele ja nõustamisele tegeleb riik aktiivselt ka loodusväärtuste kaitsega. Metsanduse arengukavas kokkulepitult oleme täitnud ka eesmärgi ohustatud ja Eestile omaste liikide hea seisundi säilitamiseks vajalike metsaalade rangeks kaitseks 10%-l metsamaast. Keskkonnaministrina olen otsustanud eraldada salu- ja laanemetsade range kaitse vajakute katmiseks täiendavad 27 000 ha. Vastavad alad on leitud riigimaadel ning RMK on peatanud seal metsade majandamise. Selle tulemusel saab riigimetsades rangelt kaitstavaid metsi kokku olema juba ligikaudu veerand metsamaast.

Metsaseaduse muudatustega võimaldatakse kaitset kõigile vääriselupaiga kontseptsioonile vastavatele aladele ning lähtutakse eelkõige ökoloogilistest väärtustest, mitte ala suurusest ega selle paiknemisest väljaspool kaitstavaid loodusobjekte. Muudatustega kaotatakse senine suuruse piirang 7 hektarit ning vääriselupaikadeks loetakse ka kaitsealadel asuvad vääriselupaigad. Lisaks riigimaadele muudetakse vääriselupaikade kaitse kohustuslikuks ka avalik-õiguslike juriidiliste isikute maadel.

Kümneaastase perioodi metsanduse sihtide seadmisega ehk metsanduse arengukava 2021–2030 koostamisega alustatakse peagi. Arengukava koostamiseks vajalike probleemvaldkondade kaardistamisega on juba alustatud, sellele järgnevad taustauuringute tellimine ja teostamine ning lahenduste otsimine. Nagu kaasamise hea tava ette näeb, arutatakse uusi eesmärke ja lahendusi kõikide huvirühmadega, osalema kutsutakse nii seni kaasatud metsanduse töörühmade esindajad kui ka lisandunud huvigrupid. Erilist tähelepanu kavatsemegi sel korral pöörata just selliste huvirühmade ja kodanikeühenduste kaasamisele, kes seni on arenguid metsanduses kõrvalt vaadanud. Riigikogu ette plaanime arengukava eelnõu tuua aastal 2020.

Seega kokkuvõtteks märgiksin, et kuigi metsale ei ole inimest tarvis, siis tänapäeva ühiskonnal on üha suurenev vajadus metsa ja sealt saadavate hüvede järele. Selleks et kõike seda pakkuda, on otstarbekas metsa paremini kaitsta, kuid ka tänapäevasel viisil majandada. Metsaseaduse muudatused on kavandatud just neid mõlemaid eesmärke silmas pidades.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles