/nginx/o/2016/10/10/5938527t1h0317.jpg)
Kuigi valitsus plaanib aastaks 2020 suurendada omavalitsuste rahastamist, ei aita pelgalt raha juurdeandmine lahendada probleemi neis omavalitsustes, mille rahalised võimalused jäävad ülejäänud omavalitsustest oluliselt maha, märgib riigikontroll oma värskes raportis.
Kohalikud omavalitsused saavad oma tulusid vähe mõjutada, valdav osa ehk 83 protsenti tulusid on riigi otsustada. Kuigi riik jagab omavalitsustele raha ühtsetel alustel, jaguneb see omavalitsuseti ebaühtlaselt, seisab raportis.
Raha jagamise põhimõtete tõttu on 17 protsendil ehk 37 omavalitsusel elaniku kohta keskmisest suurem põhitulu, valdava osa ehk 176 omavalitsuse põhitulu elaniku kohta jääb keskmist allapoole. Kulutused elaniku kohta on keskmisest suurema põhituluga omavalitsustel aga ligi viiendiku võrra suuremad kui ülejäänud omavalitsustel.
Raport viitab, et kui jätkata omavalitsuste praeguse rahastamismudeliga, võivad mitmesugused võimekuslõhed omavalitsuste vahel kanduda üle ka haldusreformijärgsesse olukorda.
Praegusel viisil tasandusfondi kaudu raha ümberjagamisega ei suudeta omavalitsuste rahalisi võimalusi mõistlikul määral ühtlustada, tasandusfondis arvestatavate kulude tasakaal põhineb omavalitsuste sajandivahetuse kuludel, ei arvesta piirkondlikke eripärasid ega investeeringuvajadusi, märkis riigikontroll.
Tugevam mõju ühtlasemate võimaluste loomisele võib riigikontrolli hinnangul olla sellel, kui reformida osaliselt omavalitsuse peamise tuluallika – üksikisiku tulumaksu – jagamise alused, mis on rahandusministeeriumis ka arutusel olnud. Selle lahenduse puhul ei väheneks ühegi omavalitsuse raha, sest tulude ühtlustamine omavalitsuste vahel toimuks järk-järgult tulumaksu kasvu arvelt.
Kuigi riik peab omavalitsustele hüvitama riiklike ülesannete täitmisega seotud kulud, ei ole seda osa ülesannete puhul siiani tehtud. Kui riiklike ülesannete kulu omavalitsustele ei hüvitata, avaldab see mõju ka teistele ülesannetele, sest omavalitsustel tuleb riiklike ülesannete kulud teha enda ülesannete täitmise arvelt.
Paljud omavalitsused on asunud vabatahtlikult täitma riigi ülesandeid, mille järele on inimestel suur vajadus, kuid mida riik ise ei suuda üle Eesti rahuldaval tasemel täita. Kuna omavalitsused pole selle eest riigilt hüvitist saanud, on nad pidanud nõudma seda kohtu kaudu. On juhtumeid, kui kohus on riikliku ülesande täitmise eest mõnele omavalitsusele raha välja mõistnud, kuid riik ei ole ülejäänud omavalitsustele sarnaseid kulusid vabatahtlikult tasunud, vaid jätkab aega ja raha kulutavat kohtuteed.
Praegu pole ei valitsus ega riigikogu veel otsustanud, millised hakkavad täpselt olema omavalitsuste ülesanded ja kuidas neid edaspidi rahastatakse.
Riigikontrolli küsitluse kohaselt pole enamik omavalitsusi rahul omavalitsuste rahastamise üle peetavate läbirääkimistega riigi ja omavalitsuste esindajate vahel.
Omavalitsused sooviks ka, et neil oleks rohkem raha. Eelkõige soovitakse lisaraha kohalike teede ja hariduse tarvis. Kõige rohkem soovivad raha juurde keskmisest suurema põhituluga omavalitsused,kelle arvates ei jätku neil raha kõigi kohustuslike ülesannete täitmiseks. Kui kõrvutada summat, mida suurema põhituluga omavalitsuste hinnangul vajatakse juurde, et täita kohustuslikke ülesandeid, selle rahasummaga, mida keskmiselt kulutatakse vabatahtlike ülesannete täitmisele, selgub, et viimane kataks ära enamiku rahavajadusest.
Tasandusfondist raha jaotamise põhimõtteid sooviks muuta üle poolte omavalitsuste – sooviti, et tasandusfond arvestaks ääremaaliste omavalitsuste ning omavalitsuste tegeliku kuluvajadusega. Toetusfondi ümberkorraldamist nii, et see raha jagataks omavalitsustele tulumaksu ja tasandusfondi kaudu, toetas vaid pisut rohkem kui kolmandik omavalitsusi, sest kardetakse raha vähenemist.