Juhtkiri: võimatu ettevõtmine

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

See, et pea iga päev ründavad terroristid mingis maailma punktis süütuid inimesi, ei ole nüüdsel ajal enam ilmselt kellelegi uudiseks. Kuigi New Yorgi kaksiktornide (ja koos nendega mitme tuhande inimelu) hävitamine oli küll šokeeriv ja mõistetamatu, jäi see tragöödia meile siiski väga kaugeks.

Vähehaaval on aga äärmusislamistid oma veretöödega meile lähemale nihkunud – pommid on plahvatanud Istanbulis, Madridis, Londonis, Pariisis, Brüsselis, Berliinis, Moskvas. Ja nüüd siis Peterburis, Rakverest vaid vähem kui 300 kilomeetri kaugusel. Ning eestlastele olulise Jaani kiriku lähistel.

Iial ei või teada, kellega sa samas metroorongis või bussis sõidad. Aga ega sellepärast ei saa jätta sõitmata. Ja ei tohigi jätta, sest terroristide (või tegelikult küll nende mahitajate) eesmärk ongi just hirmu külvamine.

Ootaks, et panustataks terroristide varasele avastamisele ja nende plaanide nurjamisele. Et selliseid tabamismissioone ei oleks näha ainult põnevusfilmides, vaid need toimiks ka päriselus. Küllap toimivadki ja tavakodanik seda ei näe – ega peagi nägema.

Muret teeb siiski see, et iga sellise terroriakti järel näib, et ring tõmbub üha rohkem koomale ja maid, kus terrorist pole oma üleolekut näidanud, jääb järjest vähemaks.

Peterburis oli plahvatus korraldatud metroojaamas, mis on mitme ülikooli suhtes peajaam. Seda läbib tohutu hulk noori inimesi. Seega veel üks õõvastav detail.

Jah, Peterburi on lähedal, aga ikkagi kaugel. Mitte kilomeetrites. See on suurlinn Venemaal, kuid Venemaa ja Eesti on üksteisest lihtsalt kaugel. Distants, mida saab mõõta vähestes kilomeetrites, ei pane muretsema. See on justkui juhus.

Kui riigipiir vahel on, siis eestlastel hirmutunnet ilmselt veel ei teki. Küll aga vähendab iga plahvatav pomm soovi reisima minna. Arusaadav, et hukka võib saada ka kodulinnas üle tee poodi minnes, aga poeskäik ikkagi hirmutav ei tundu.

Aga muret teeb siiski see, et iga sellise terroriakti järel näib, et ring tõmbub üha rohkem koomale ja maid, kus terrorist pole oma üleolekut näidanud, jääb järjest vähemaks.

Ja kui me ka selles nimekirjas viimased oleme, võib järg meienigi jõuda. Kui kurjust enne ei hävitata. Mis näib olevat võimatu ettevõtmine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles