Repliik: unistamispuudega või mitte?

Katrin Uuspõld
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Uuspõld
Katrin Uuspõld Foto: Arvet Mägi

Mind inspireerivad inimesed, kes alla ei anna. Isegi siis, kui kõik ülejäänud ütlevad, et plaan on võimatu, pressivad nemad ikka edasi. Nappigu raha või füüsilisi võimeid, nadsuudavad ikkagi oma eesmärgi saavutada. Nad on ellujääjad.

Seda, et puue ei pruugi olla takistuseks, õppisin pimedalt koolikaaslaselt, kel tuli nii mõnigi kord kahtlejale selgitada, et ta on pime, mitte juhm.

Tõestisündinud lool põhinevas filmis “Minu pimekohting eluga” oli peategelasel, sügava nägemispuudega noormehel, lapsest saati unistus töötada hotellis. Ja kui ta kandideerijate seast järjekordselt välja praagiti ning tal soovitati puudega inimesele sobilikum töö valida, andis ta mõista, et tal on küll nägemis-, aga mitte unistamispuue. (Mis puutub filmi, siis jah, ta sai väljaõppe ja unistus täitus.)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles