Nädala kaja: märgatud Rakveres

Aarne Mäe. Foto: Erakogu

Eelmisel nädalavahetusel saagisin oma koduhoovis järgmisele talvele mõeldes küttepuid ning tänasin mõttes lõppenud, arvatust soojemaks kujunenud külmaperioodi, mis pool kuuritäit halge varuks jättis. Hetkeliseks hingetõmbeks sae seisma pannud, nautisin varakevadisi loodushääli, mille seas tikkusid esile kohale saabuvate hanede omad. Ühtäkki teritasin kõrva – kas tõesti läheneb juba mesilassülem? Mõistagi mitte! Lähemal vaatlusel tundsin ära drooni, mis vurises mu hoovi kohal nagu tüütu porilane.

Drooni äratundmisega polnud mul muidugi raskusi, sest see riistapuu on ka meie lehetöös tavapärane abivahend. Kuid sellega töötamiseks on kindlad reeglid. Näiteks peab küsima drooni teatud kohtades ja teatud kõrgustes lennutamiseks lennuluba.

Meil siin Lääne-Virumaal käib küllalt tihe õhuliiklus ja valitsevad üsna suured piirangud. Ja ma ei räägi siinkohal Grossi kopterist, mille igast maandumisest tühiseid ajaleheuudiseid vorbitakse, vaid ikka Tapal asuvast NATO “sõjaväebaasist”.