Kes võib töö juures seksimisest rääkida?

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi demokraatlik ühiskond annab rääkimis­võimaluse kõikidele, on sümboolne kuldne ruupor vaid väheste töövahend.
Kuigi demokraatlik ühiskond annab rääkimis­võimaluse kõikidele, on sümboolne kuldne ruupor vaid väheste töövahend. Foto: Sander Ilvest / Postimees, töötlus

Aastaid tagasi tunnistas üks Tapalt pärit naispolitseinik populaarses telesaates, et on töö juures seksinud. Mõne aja möödudes ta enam korravalvurite ridadesse ei kuulunud. Aga päid pole silitatud teistegi töösse puutuvate ja mittepuutuvate teemade käsitlemisel. Ja mõistagi ei hõlma see mitte ainult politseid, vaid paljusid asutusi-ettevõtteid, sõltumata omandivormist.

Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal Meeli Miidla-Vanatalu ütles, et väljendusvabadus on kodanike põhiõigus ja demokraatliku riigi üks alustalasid.

“Kuid töötaja rollis olles on inimesel lojaalsuskohustus oma tööandja suhtes,” lisas ta. “Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et töötaja ei kahjusta oma väljaütlemistega tööandja mainet ja usaldusväärsust. Siiski ei saa tööandja keelata oma töötajatel igasugust meediaga suhtlemist. Töötaja on ennekõike kodanik ning tal on õigus oma arvamusele.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles