Valeööbikud Ausambamäel

Kalju Saaber. Foto: Marianne Loorents

Eesti riik ei seisa kõnede najal, liiati kohustuslike või kehvade kõnede savijalgel. Kus kõne on vaid kõne pärast. Meenutaks nagu tühja kotti. Ausambamäel ei ütle ju keegi, et kuningas (st kõnemees) on alasti. Lapsedki mõtlevad roosamannale või kuhugi kadunud lumele.

Ja seal, eriti kõleda või tuulise ilmaga, kuhu Eesti vabariigi sünd kahjuks kukkus, pingutab üks või teine “aatemees” kõigest väest, et olla rahvale kohal ning adekvaatne. Kõnesid tuleb justkui saelaudu Vändrast. Kõned sööbivad verre nagu süüfilis või aids. Nii nad siis terroriseerivad ausaid linnakodanikke. Võib ju uhkelt öelda, et selline rahvas ei vääri oma riiki. Aga kilplasedki väärisid oma Kilplat. Nad viisid ta maailma. Kilplastel oli maailmas muidugi kergem kuulsust koguda kui ühel väärt kõnealtil poliitikul. Ei pea nii palju pingutama nagu Luuri, Palusalu või Mart Seim.

Iga parteiööbik püüab Ausambamäel luua oma platsdarmi, oma sillapea, kus ta lõpuni vastu peab. Nii nagu Adamsoni pronkssõdurid muiste. Paraku on parteisid neetult palju, kõik ühe vitsaga löödud, ilm kõle ka, ja nõnda lähebki rahvas enne kõnevooru lõppu poodi või koju. Eesti on seal, ta pole koer, keda kõnedega pissitamas käiakse. Pealegi on virulane vähese jutuga.