Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: vaba sõna või vaikiv ajastu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Virumaa Teataja. | FOTO: Meelis Meilbaum

Sõnavabadus, julgus ja luba öelda välja oma arvamus ning väljendada enda seisukohti, kartmata, et sellele järgneks nõiajaht, näidispoomine või muu sanktsioon, on meie demokraatliku ühiskonna suuremaid hüvesid. Vähemalt me arvame, et see nii on, ja loodame, et sõnavabadus alati kehtib. Igas olukorras.

Vaba sõna võib aga põrkuda vastu seina, kui loomult vaba inimene astub (töö)suhtesse, lepingulisse sidususse, kus põhiseaduslikud reeglid justkui enam ei kehti. Või kehtivad? Lojaalsus, tööandja saladuste ja maine hoidmine on üks keeruline nähtus.

On ju teada, et mainekamad ettevõtted maksavad töötajatele koguni lojaalsustasu.

Kui inimene hoolib oma tööst, kolleegidest, ametikohast ja ülemusest, ei kõnele ta ilmselt kusagil midagi, mis võiks talle tööalaselt kahju teha. Sest miks? Üpris tõenäoline on, et juhtumid, mille puhul kõneleme ebalojaalsusest tööandjale, on alguse saanud inimsuhetest kollektiivis, väga tõenäoliselt ülema ja alluva vahekorrast.

Inimene võiks tohtida enda nimel rääkida. Muidu oleme jälle väliselt vaikivas ajastus, kus sotsiaalmeedias on arvamusi ja lärmi ülearugi.

Arvatavasti oskab psühholoog seda eriti hästi selgitada: siin tulevad mängu kibestumus, kättemaksuhimu, frustratsioon ja muud ebameeldivad nähtused inimhinges.

Rahulolev, hästi tasustatud ja kollegiaalset lugupidamist tajuv töötaja kuigi kergelt niisugusele libedale teele ei astu.

Kuna tänapäeva maailmas määrab asutuse kuvand selle usaldusväärsuse, seega ka sissetulekud, on kõige lihtsam hoida ettevõtte fassaad plekitu, keelata inimestel rääkida ja ajada asju üksnes pressiesindaja kaudu. See sobib hästi tõejärgse ajastu tõekspidamistega. Kõlab veidralt?

Ehk peaks ütlema “tõejärgse ajastu näilisuse ja poliitkorrektsusega, mil pole poliitika ega korrektsusega midagi pistmist”. Inimene võiks tohtida enda nimel rääkida. Muidu oleme jälle väliselt vaikivas ajastus, kus sotsiaalmeedias on arvamusi ja lärmi ülearugi. Vastuoluline see tõejärgne aeg.

Samas eeldab sõnavabadus vastutust. Et kui vastutad oma sõnade eest, siis ütle. Kõva selge häälega ning oma näo ja nimega – kui sul on midagi öelda.

Tagasi üles