Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andres Jaadla: tööd teevad inimesed, mitte plaanid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andres Jaadla. | FOTO: Meelis Meilbaum

Meediatorm Targa Maja ümber kogub tuure. Ilmuvad arvamusartiklid ja otsitakse süüdlasi. Ka minul kui Targa Maja projekti ühel käivitajal on kurb pealt vaadata, kuidas enda ülesehitatu laguneb.

Kindlasti on õigus neil, kes ütlevad, et ei saa minu kui linnapea rolli Targa Maja sünniloos alahinnata, kuid kindlasti soovivad teatud jõud võimendada ja ülehinnata minu rolli selles olukorras, kuhu kompetentsikeskus tänaseks sattunud on. Lugejatele objektiivse pildi andmiseks lisan, et ma ei ole kunagi kompetentsikeskust juhtinud. Linnapea-aastatel kuulusin keskuse asutamisest kuni linnapeaameti mahapanekuni keskuse nõukogusse ning edasi andsin oma panuse keskuse koolitusvaldkonda juhtides. Kuid ka see leping lõppes juba ligi kolm aastat tagasi. Ma ei ole mitte kuidagi osalenud nendes viimase kolme aasta otsustusprotsessides, mis on viinud nüüdse olukorrani ja viimas keskust pankrotti.

Keskusel oli tugev kindel äriplaan ja tegutsemismudel. Lükkan siinkohal ümber Kert Karuse arvamusloos toodud väited ja kahtlused äriplaani elujõulisuses. See, et üks noorvolinik valimisperioodi alguses kõigest aru ei saa, on mõistetav ja ka andeksantav. See aga, et ta ka valimisperioodi lõpul kõigest aru ei saa, on kahetsusväärne. Nagu öeldud, olid keskusel kindlad tegevuskavad ja toimivad ärimudelid. Kahjuks ei ole viimastel aastatel suudetud keskuses komplekteerida meeskonda, kes oleks plaane ellu viia suutnud – nagu öeldakse, tööd ei tee plaanid, vaid tööd teevad ja plaane viivad ellu inimesed.

Ilma avaliku konkursita keskuse juhiks valitud Rasmus Lindmaa ei ole kandnud välja temale pandud ootusi. Usun, et talle kui noorele inimesele on see karastav õppetund. Iga uue asja käivitamine nõuab pingutusi ja pühendumist. Kui aga antakse alla seetõttu, et mõni rahataotlus nurjus või kõik ei lähe plaanipäraselt, siis ei ole piisavalt pühendutud.

Tõin eelmises volikogus näite Roman Kusmast ja Aqva käivitamisest. Ka Aqva äriplaanist ei saanud alguses paljud aru, aga Roman uskus sellesse, mida teeb, ja töötas peaaegu mikroinfarktini, et veekeskus käima lükata. Kindlasti ei olnud käivitamisperioodil finantsolukord lihtne, kuid igast olukorrast on võimalik välja tulla, peab vaid tahtma ja tööd tegema.

Öeldakse, et ei ole lahendamatuid olukordi, vaid on inimesed, kes ei suuda neid lahendada. Juhtisin ka eelmises volikogus tähelepanu sellele, et on vastutustundetu sisuliselt heaks kiita juhatuse liikme pankrotiavalduse sisseandmine ja tolereerida käitumist, kus keskuse pankrotiavaldus antakse sisse juhi suutmatuse tõttu kõige elementaarsemaid kulutusi ise teenida – need on juhi enda palk, maksud, käibekrediit ja kommunaalkulud, kogusummas vaid ligi 20 000 eurot. Iga ettevõtluses olnud inimene leiaks, et selline teguviis on vastutustundetu, eriti tingimustes, kus sul on käes uue eurorahastuse ja linna rahastuse kaasabil ehitatud hoone kolmas korrus, mida välja rentida, ja linna südames suur saal, mida majandada. Ka on sellistes tingimustes küsitav, kas keskusele ei oleks ikka parem olnud leida pankroti väljakuulutamise asemel uus juht, kelle palgatase on Rakvere tingimustes ligilähedane abilinnapea palgale.

Ka on õiguslikult küsitav, kas sihtasutuse juhatuse liikmel Rasmus Lindmaal oli ikka ainuisikuliselt volitus pankrotiavaldus sisse viia, ja seda tingimustes, kus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 volikogu pädevust sätestav lõige 25 ütleb, et valla või linna osalemise otsustamine äriühingus, sihtasutuses, mittetulundusühingus ning nendes osalemise lõpetamise otsustamine on volikogu ainupädevuses.

Seaduse alusel peaks juhatuse liige informeerima esmalt sihtasutuse nõukogu, ja nõukogu seejärel sihtasutuse ühte asutajat linnavolikogu pankrotiohust, ja alles pärast nõukogu ja volikogu otsust otsustama, kas esitada pankrotiavaldus või mitte. Nüüd pandi volikogu olukorda, kus lihtsalt informeeriti sellest, et juhatuse liige on pankrotiavalduse juba sisse andnud. Selline olukord ei ole aktsepteeritav.

Kõik see meenutab ühte rahvapärast lugu töökast mägrast, kes ehitas uue maja. Kohe, kui maja valmis sai, olid karvased ja sulelised maja asustamas ning kõigile näitamas, kui toredas uhkes majas ikka nemad elavad. Osteti uus kallis pidulaud ja maja avamisele kutsuti lausa kolm kuubedes harakat. Asukad tundsid end majas nii hästi, et tõrjusid lõpuks mägra enda majast välja.

Kui aga hiljem selgus, et maja on vaja ka korras hoida ja tööle panna ning ähvardab majast väljakolimine, vaatasid uued asunikud üksteisele otsa ja küsisid nõutult: kes on süüdi, kelle käest nõu küsida? Mäger on ju majast läinud. Üks süüdistas ühte ja teine teist. Lõpuks ütles kõige noorem ja uljam: me ei tohi mägra rolli alahinnata – mäger ju ehitas selle maja. Peataolek oli täielik. Üheskoos otsustati moodustada komisjon.

Tagasi üles