„Ehitame maja, ehitame maja, kena väikse maja, kive kokku veame ...” Lapsepõlvest pärit laul on kui mantra. Meile meeldib, kui kusagil jälle midagi ehitatakse. Rind on rõõmust kummis igal linnapeal, kui tal on ette näidata järjekordne ehitus. Ikka oma linna kodanike hüvanguks ja õnneks. Ei saa ka edukas ettevõtja enne rahu, kui kopp maasse löödud.
Virumaa vanim linn Rakvere on tuntuks saanud õige mitme uhke ehitisega alates ordulinnusest vallimäel kuni Eesti vabariigi esiarhitekti Alar Kotli projekteeritud gümnaasiumihooneni. Tark Maja on nii kuulus, et on varjutamas kogu Eesti arhitektuuripärandit.
26. aprillil seisab Rakvere linnavolikogu tähtsa otsuse ees. Riigigümnaasiumile on vaja maja. Kas lasta ehitada uus maja või võtta mõni väärikas maja kasutusse, on küsimus. Aga küsimustele ei soovi Eesti inimene vastata. Ülikooliaegne sõbranna rääkis hiljuti anekdoodi, küsides alustuseks, kas ma tean, miks eesti rahvas armastab teatris käia. Ajaloolasena hakkasin kohe põhjendama, et juba ärkamisajal, kui Koidula ... Kahjuks oli minu vastus vale, sest sõbranna selgitas: „Sellepärast käiakse meil meelsasti teatris, et seal ei küsi keegi meie käest midagi.”
Mõneti mõtlemapanev lugu. Lohutuseks lisan, et Rakvere maineüritusel Baltoscandalil küsitakse ja olen isegi pidanud oma pisut puise inglise keelega vastama näitlejanna ootamatule küsimusele intrigeeriva etenduse käigus.
Me ei kujuta hästi ette, et lammutame maha või hülgame Alar Kotli projekteeritud ja 1960. aastal valminud Tallinna laululava vaid sel eesmärgil, et laulda tänapäevasema helikeelega kooriloomingut.
Ehk on siinkohal paslik küsida, mida sina, lugeja, vastaksid, kui sinu käest küsitaks, kas Rakverre on vaja veel ühte koolimaja või sobiks mõne olemasoleva baasil kujundada riigigümnaasiumile sobiv valikuterohke, akadeemiliste suundadega, füüsiliselt turvaline, õppimiseks soodne koolimaja, kus omandatakse kõrgekvaliteediline gümnaasiumiharidus ja kus õppekorraldus valmistab õpilast ette, jätkamaks õpinguid kõrgkoolis. Eelnimetatud kriteeriumid pärinevad riigigümnaasiumide kvaliteedikokkuleppe tekstist.
Koolid on aga muutumises ja arukas oleks mõelda ka sellele, millist riigigümnaasiumi me sisuliselt Rakverre soovime, sest varem või hiljem seisame ju küsimuse ees, mis toimub koolimaja sees õppetööga seonduvalt või kas tulevikus kool üldse seinte vahele jääbki. Kasutan Grant Lichtmani uuringut, mille järgi sisult vana koolimudelit iseloomustab selgetes raamides püsimine, õppetöö allutatus kontrollile ja õppekava reglementeeritus. Kooli kui institutsiooni iseloomustab etteaimatavus, tuttavlikkus, keskmist arvestav, üldistav, mõõdetav ja numbrites hinnatav tulemus. Seevastu uus mudel näeb kooli kui elusorganismi, ökosüsteemi, kus hinnas on loovus, avatus, kohanduvus, keskkonda sobituvus, dünaamilisus, kus iga õppijat väärtustatakse, kus kontrolli asemel toimib isereguleeruvus.
Uus kool on pidevalt õppiv ja terviklik ökosüsteem. Riigigümnaasiumid Eestis ongi läinud just sisuliste muutuste teed, kuid võtnud kasutusele või juba otsustanud kasutusele võtta vanad väärikad eestiaegsed koolimajad Haapsalus, Valgas, Viljandis, Võrus, Jõgeval, Paides ja Raplas.
Tänapäevased juurdeehitised loovad õpilastele võimaluse kogeda ja näha sümbioosi vanast ning uuest, mis on jätkusuutliku arengu mõistmiseks ja tagamiseks ning inimeseks olemise õpetamiseks omaette väärtus. Linnades ja asulates, kus endisi väärikaid koolimaju kui sümboleid ei ole, ehitatakse uusi liginullenergiamaju, alles hiljuti avati seesugune Põlvas.
Ikkagi, kas Rakveres ehitada või mitte? Me ei kujuta hästi ette, et lammutame maha või hülgame Alar Kotli projekteeritud ja 1960. aastal valminud Tallinna laululava vaid sel eesmärgil, et laulda tänapäevasema helikeelega kooriloomingut.
Alar Kotli uhke valge gümnaasiumihoone oli 450 õpilasele mõeldud juba aastal 1938 ja selle originaalprojektil on võimalik näha päris korralikke auditooriume, mis sobilikud gümnasistidele, kes valmistuvad kõrgkooli pürgima. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro väitel mõjub see majesteetlik hoone praegugi moodsana. Paneks sinna uut tehnilist sisu ja vaimujõudu ka sisse. Või kavandaks osa õppetööd hoopis Oleg Grossi tootmiskompleksi!?
Koolirahvas teab, et õppetöö on juba ammu väljunud klassiruumist. Seda tõestab ka vabatahtlikku tööd väärtustav kogukonnapraktika, mille nii Rakvere gümnaasiumi kui ka reaalgümnaasiumi abituriendid sooritavad ühiskonnaõpetuse ainekava raames kohalikes MTÜ-des.
Virulasena loodan, et meid siin maakamaral ikka jätkuks, et oleks, keda kooli saata ja õpetada. Rakveres saab gümnaasiumi lõputunnistuse juunis kätte kahe linnagümnaasiumi peale kokku vaid 119 noort! Kas läheb ehituseks ja kelle rahaga?