Oo, see tänavune kevad. Pole vist inimest, keda see külmaks jätaks. Või siis soojaks. Ja vahet polegi, emotsioone see tekitab ja aitab sisustada nii mõnegi kohmetu momendi asjakohase vestlusega.
Juhtkiri: erakordne igatahes
26. aprill 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti on jüripäev juba suure kevade algust tähistanud. Selleks ajaks on ka mätas juba kuiv ning saab jope varna jätta. Sel aastal pole olnud veel põhjust talvejopetki kappi panna ning praegu tundub naljakas mõelda, et möödunud aastal sai maikuus päikesevanni võtta.
Kuidagi eriti loll olukord. Oleks siis konkreetne külm: paned vatid selga – ja korras. Praegu annab ühel hetkel näole kahvatu päike, siis hakkab sadama laia lund ning järgmisel hetkel juba vihma. Mida selga panna? Veekindel suure kapuutsiga suusakombe ning kummikud oleks vist kõige funktsionaalsem variant.
Heitlik kevad muudab teed auklikuks nagu juustu ning kui tavaliselt hakkab mai alguseks linnapildis ka juba lilleilu silma, siis tänavu igatahes mitte.
Küll saab sõrmi mulda pista ja lillekastid õienuppudega täita. Küll saab.
Aga kõik pole siiski nii hirmus. Väiksematele inimestele, lastele pakub lumi lusti isegi siis, kui täiskasvanutel sellest juba enam kui kõrini on. Lumeräitsakad, olgu või kevadel, rõõmustavad väikest inimest väga, neid on tore käega püüda ning suud ammuli ajades tabada üritada. Kummikud saab ju ometi jalga panna ning vihmariided on samuti leiutatud.
Ja peenramaa on just parajalt mõnusas seisus, et sonkida. Ja lilled, palun väga, need ju õitsevad – lumikellukesed, krookused. Ning puude pungad, olete märganud, on prisked. Ja linnud – need on oma laulu ju õige valjult lahti löönud ning isegi läbi akna on tore teisi uudistada ja koduseid linnuvaatlusi teha.
Kevväi tule kullaga, süküs sitaga, ütles vanarahvas. Eks see tarkus ole muidugi, aga kulla saabumiseks peame ilmselt veel kannatust varuma. Küll saab sõrmi mulda pista ja lillekastid õienuppudega täita. Küll saab.
Soojust saab jagada aga omavahel. Hea sõna, leebe pilgu, tunnustava patsutuse või mõnusa naljaga. Hallil päeval on see suur asi.