Rukkisaak näljaaastat ei luba, ent kalakasvandused on tühjaks söödud

Äntu kalakasvanduse tiikides ujuvad praegu vaid pisikesed forellihakatised. Aga vähemalt rukkisaak tõotab hea tulla ning see teeb rukkikunigas Hans Kruusamägi tuju heaks. Ning küll kaladki suureks kasvavad. Foto: Marianne Loorents

Eesti vabariigi kõige tähtsam rukkipõld elab hästi ning saak tõotab tulla hea, ehkki rahvatarkus pakub tänavuseks hoopis näljaaastat.

Rukkikuningas Hans Kruusamägi külvas mullu augustis 180 hektari suuruse rukkipõllu, mis oli avalöögiks põllumeeste aktsioonile kasvatada sada põllutäit rukist, millest küpsetatakse juubelileivad Eesti riigi sajandaks sünnipäevaks.

“Rukis peaks päris normaalne tulema, õnneks ei saanud liiga palju väetist panna ja taimed on veel väikesed, mis ongi hea, sest õhutemperatuur on väga madal püsinud,” rääkis Kruusamägi.

Kuigi praeguse seisuga päris sadat rukkipõldu veel kokku saadud pole, on sel kevadel päris mitu põllumeest aktsiooniga liitunud. “Kui mõni puudu jääbki, pole hullu, juubelileivad saab küpsetatud ja meie põld on ju nii suur, et käib mitme ette,” lausus muheldes rukkikuningas, kel tänavu rukis kasvamas kokku umbes kuuesajal hektaril.

Kuigi hanesid on selgi kevadel põldudel päris palju, ei tee nad rukkipõllule Kruusamägi sõnul kurja. “Aga kaks aastat tagasi pidime 400 hektarit otra uuesti külvama,” meenutas ta.

Toona oli nii, et kui traktor oli külvikuga põllu ühte otsa jõudnud, oli haneparv põllu teise otsa juba puhtaks söönud. “Mina lubaks küll haned lindpriiks,” ütles põllumees, kellele sugugi ei meeldi, et kevaditi hanesid küttida ei tohi ning neil lastakse rahulikult põldudel pahandust teha.

Kuigi kõik Kruusamägi rukkipõllud tõotavad ilusat viljasaaki, peaks vanarahva uskumuste järgi väga vilets saagi­aasta tulema. 

“Üks kalakasvanduse töötaja rääkis, et tema kodukandis olla juba käo kukkumist kuuldud ja vanarahvas rääkis, et kui kägu raagus metsas kukub, tuleb näljaaasta,” teadis rukkikuningas.

Äntu kalakasvandus on aga kaladest tühi. Või kui täpsem olla, siis on kalu seal enam kui miljon, kuid need on liialt väikesed, et neid turustada. Ning sestap ei saa Äntust praegu ka kala osta.

Kalapõud on Kruusamägi sõnul kogu maailmas, ennekõike seetõttu, et kahe suurima tootjariigi ehk Norra ja Tšiili, kes annavad kahe peale kokku pea kaks kolmandikku kasvanduses kasvanud lõhelistest, toodang on märkimisväärselt langenud.

“Eks kalakasvatus muutub iga aastaga üha keerulisemaks ja levivad ka haigused,” lausus Hans Kruusamägi.

Punase kala hind on seetõttu päris kõrgele kerkinud. “Hea meelega näeks, et tiigid oleksid täis ja saaks kala müüa, aga paraku nii see pole,” kõneles rukkikuningas, kes hellitab lootust, et suve teisel poolel on Äntu tiikides siiski taas ka müügikõlbliku suurusega kalu.

Kruusamägi ostis mõne aasta eest ka kunagise Vohnja kalakasvanduse ja tegi selle kenasti korda, kuid seni valitseb Vohnjas vaikus. “Kui saame Äntu ja Käru tiigid täis, siis viime kalad ka Vohnjasse, varem sinna ei trügi,” rääkis ta.

Et müügikala praegu pole, neelab noorte kalade toitmine päris palju raha, sest kerkinud kalahind on kõrgustesse ajanud ka kalasööda hinna. “Aga just söödale põhiline raha lähebki,” märkis Kruusamägi.

Samas võib kalahind järgmiseks aastaks oluliselt kukkuda ning sestap ei pidanud Kruusamägi mõistlikuks kalli kalasööda ostmiseks laenu võtta. “Kalkuleerima peab kõvasti,” sõnas ta.