“Täna on see päev, Sokike! Tere hommikust sulle ja palun lauda!”
Rõõmsalt tõmbas Ott akna eest kardinad ning kelmikad kevadised päiksekiired puurisid täpselt Sokikese unistesse silmadesse.
“Täna on see päev, Sokike! Tere hommikust sulle ja palun lauda!”
Rõõmsalt tõmbas Ott akna eest kardinad ning kelmikad kevadised päiksekiired puurisid täpselt Sokikese unistesse silmadesse.
Sokike tõusis istukile, hõõrus silmi, ning teadis täpselt, mis päevast käib jutt. Und ei lasta sellel hommikul igatahes kunagi lõpuni magada. Nüüd ajas ta end püsti, loputas pesukausis silmad ja tuli kööki. “Tere hommikust sullegi, Ott!”