Aeg on käes! Võililled kui visad-vintsked kevadekuulutajad on end näitamiseks üles seadnud. Noor eesti luuletaja Kaur Riismaa ütleb luulekogus “Soekülm”, et võilill tuleb kaugelt, võibolla koguni tähtedelt: “Võilille seemnel on päikesepuri, / läbi mõõtmatuna näiva ruumi, / läbi sireliudukogude / ja kuuvalguse supernoova /on ta jõudnud pärale.” Need read on küll kontekstist välja tiritud, aga toredad nii või teisiti. Üks on kindel, võilillede pärast pole rahval vaja hädaldada. Nemad olid, on ja jäävad.