Kord pidin jäljendama jumalaelukat. Otsustasin kukkurmarabu luua. Suure nokaga ühe jala peal seisva toonekure moodi linnu. Enamik peab teda lausa inetuks, aga mina istusin päevi loomaaias ja vaatasin tõtt oma kalli linnuga. Suleline ei teinud väljagi, aga mulle kujunes ta üha olulisemaks. Tasakaalust ja kooskõlast sündis jõud. Võimedki – mõnikord tundus, et mõistsin linnukeelt. Väel – sel on võimu!
Tellijale
Repliik: linnu loomine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luua lindu – nii mõtlen alati, kui särav naerusuu tänab, et tulin. Läbinisti professionaal, leiab hetke. I-m-e-l-i-s-e inimese hääl telefonis heliseb.