“Kitud veel ühe korra ja saad veel rohkem molli!”

Kristjan Pukki. Foto: Erakogu

Just selliseid ja veel julmemaid ajakirjanduses avaldamiseks mittesobilikke ütlusi kuulevad ja peidavad endas ilmselt kõikide Eesti koolide seinad. Ütlustele lisanduvad väljapressimine, ähvardamine, löömine ja tõukamine, tõrjumine ja palju muud. Koolikiusamine on, kurb küll tõdeda, saanud suuremal või väiksemal määral osaks meie õppurite – pealtnägijate, kiusatavate või kiusajate – igapäevaelust.

Tegemist on probleemiga, mille olemasolust ollakse teadlikud, kuid see liigitub teema alla, millest keegi eriti rääkida ei taha ja millega tegeleda ei soovita. Koolid ei tunnista koolikiusamist ja püüavad seda kõigest väest varjata. Minu arvates õõnestab see aga osaliselt õppeasutuse mainet. Mina paneksin oma lapse ennemini kooli, mis tunnistab koolikiusamise olemasolu ning tegeleb sellega aktiivselt iga päev, kui kooli, mis seda eirab.

Esmased probleemiga tegelejad võiksid olla ja peaksid olema klassijuhataja ja kooli sotsiaaltöötaja. Samas näen, kuidas õpetajad erinevatel põhjustel eitavad kiusamist ja sotsiaaltöötaja tundub oma ametikohal justkui kohatäide. Emma-kummaga rääkimine on kui kiriku pihikambris pihtimine, mille jooksul sind ära kuulatakse, noogutatakse ning seejärel uuesti lahku minnakse.