Olen õnnelik laps ja elan õnnelikul maal

Mare Rossmann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann.
Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Nii kirjutas Kirke Konnapere Tamsalu gümnaasiumi 3. klassist sõnaloominguvõistlusele “Minu Eestile” saadetud kirjas. Mina julgen öelda, et olen õnnelik inimene, elan õnnelikul maal ja õnnelikus linnas.

Jälgin huviga mõttevahetusi, mis käivad Targa Maja, riigigümnaasiumi asukoha ja kodulinna kultuurielu üle. Mina pooli ei vali, ja miks ma peaksin? Ma ei saagi seda teha, sest ma ei tea midagi sellest, mis sünnib linnavõimu tagatubades, kes on midagi lubanud ja milline lehmakauplemine seal on toimunud. Ja ausalt öeldes ei huvita ka. Kas see meeldib või mitte, aga poliitika ongi selline. Ja kui kellelgi on fakte, et Rakvere linnas on toime pandud kõlberüüste (uus eestikeelne sõna korruptsioonile), siis tulebki pöörduda kohtuvõimu poole.

Nagu kellelgi pole õigust rääkida kogu rahva nimel, pole kellelgi õigust rääkida kõigi Rakvere linna elanike nimel. Inimese õnnelikuks olemisel on rohkem kui 50 halli varjundit. Küll ma oleksin õnnelik, kui saaksin tüki šokolaadi, ütles neiu, kes pidas dieeti. Õnn on see, kui on soojad sokid kuivades saabastes, lisas vanaisa. Õnnelik on inimene, kel on lühike mälu, lausus isa. Vabalt võib olla nii, et kellelegi on Rakvere hea koht, kus rahulikult magada, aga teistele koht, kus napib alternatiivse ja ka kõrgetasemelise kultuuri nautimise võimalusi. Ja seni, kuni mõtteid vahetatakse argumentide keeles, kuni kuulatakse üksteist ja otsitakse koostöövõimalusi, on kõik okei. Tsiteerides Virve Osilat: enne kui ütled teistele sõnu, mis võivad üdini solvata, mõtle, kas kellelgi pole põhjust hoopis sulle neid ütelda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles