Nädala kaja: Umwelt

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg-Palmi.
Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Mulle meeldib hetke kinni jääda. Näiteks raamatusse või teatritükki, sest on ju needki vaid viivud. Jääd sinna kinni ja mõtled, et nii ongi: nüüd olen siin ja praegu sellise emotsiooniga ja loodetavasti see jääb mulle meelde.

Viimati tabas mind seesugune minikatarsis möödunud nädalavahetusel toimunud Rakvere linna päevade aegu. Hetkeks tundus, nagu ei viibikski kodulinnas Rakveres, vaid kuskil hoopis kaugemal. Kuskil, kus linnud laulavad võõras keeles ja õhtud on veel nii soojad, et tuppa minemine tundub raiskamisena.

Rakvere oli ellu ärganud. Igal pool rõõmsad inimesed, pisikesed kohvikud ja elav muusika. Keskväljaku kohvikust ostetud vahvlit süües võis jõuda Pikale tänavale, mis erines oma tavapärasest olekust nagu öö päevast: tundus, et ka tänav ise nautis seda, et ta oli üles leitud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles