Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nädala kaja: Umwelt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eva Samolberg-Palmi. | FOTO: Marianne Loorents

Mulle meeldib hetke kinni jääda. Näiteks raamatusse või teatritükki, sest on ju needki vaid viivud. Jääd sinna kinni ja mõtled, et nii ongi: nüüd olen siin ja praegu sellise emotsiooniga ja loodetavasti see jääb mulle meelde.

Viimati tabas mind seesugune minikatarsis möödunud nädalavahetusel toimunud Rakvere linna päevade aegu. Hetkeks tundus, nagu ei viibikski kodulinnas Rakveres, vaid kuskil hoopis kaugemal. Kuskil, kus linnud laulavad võõras keeles ja õhtud on veel nii soojad, et tuppa minemine tundub raiskamisena.

Rakvere oli ellu ärganud. Igal pool rõõmsad inimesed, pisikesed kohvikud ja elav muusika. Keskväljaku kohvikust ostetud vahvlit süües võis jõuda Pikale tänavale, mis erines oma tavapärasest olekust nagu öö päevast: tundus, et ka tänav ise nautis seda, et ta oli üles leitud.

Siis aga käis plõks. Etendus sai läbi ja nagu teatris, tulid usinad lavamehed, rullisid kokku pehmed vaibakesed ning elutruuna näinud kohvikud osutusid vaid butafooriaks – kadusid needki. Arginädala alguses võis veel siin-seal näha pohmelust meenutavaid viirastusi sellest unenäost, nüüdseks on needki unustatud.

Mitut maja oleks vaja, et rõõmsad oleksid 50-aastased naised, rahvatantsijad ja sõrmkooguvedajad?

Nüüd saab jälle rahus edasi vaielda. Kuidas ikkagi Rakvere kultuurielu ellu äratada? Mitut maja oleks vaja, et rõõmsad oleksid 50-aastased naised, rahvatantsijad ja sõrmkooguvedajad? Ometigi oli see kõik, mida suur osa inimestest tahab, hetkeks siin olemas. Täpselt siin, käegakatsutav ja päris.

Ikka ja jälle tundub mulle, et räägitakse hoopis erinevaist asjust. Igal targal on oma Umwelt, mis tundub see ainus õige tõde. Kui ühed ütlevad, et Rakvere potentsiaali ei kasutata piisavalt ära ning et spordiga kultuuri ei ehita, siis raiuvad teised, et mis lobajutt see on: meil on ju isetegevuslased, laulumemmed, rahvatantsijad ja käsitöölised. Kuigi need kaks ei ole üks ja sama.

Olgem ausad, turistil on meie harrastajatest sügavalt ükskõik. Ka orelipooltunni pärast ei tule meile siia mitte kedagi.

Spordiüritused panevad aga linna lukku, nii et needki inimesed, kes linnas muidu liiguksid ja teenuseid kasutaksid, lähevad siit minema. Spordimees läheb pärast võistlust kohvikusse koogile ja õllele? Hmm.

Läsna-Loobu küla kandideerib aasta külaks. Seal on tubli rahvas, kes teeb teatrit ja tantsib reilendrit. Mille poolest Rakvere sellest tublist külakesest siis erineb? Ega erinegi.

Aga Umwelt on kõigil vinge, võibolla vingemgi kui Läsnal.

Tagasi üles