Juhtkiri: ootused ja tegelikkus

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Hiljaaegu kärati kultuuriteemadel. Sisulist arutelu oodanud inimesed olid nördinud, sest keskustelu käis vaid betooni ümber, sisuni jõuti vähe. Rakvere kultuurijuhile heideti aga ­ette liigset tagasihoidlikkust ja ­sõnaahtrust.

Kultuurijuhi selgitusest tuleb välja, et tema tahab teha küll, aga pole raha ja üksi ei tee ka. Inimeste ootused kultuurijuhile on mitu korda kõrgemad, kui tema ametijuhend ja võimalused tal teha lasevad. Oodatakse, et kultuurijuht korraldaks aina midagi ägedat, aga endale jäetakse võimalus õlgu kehitada ja üritustele mitte minna. Raha on kulutatud ja inimestel ikka igav. Samas ei kiirustata ka ütlema, mida soovitakse.

Tõsi, inimeste huvid on erinevad: Kamalammas kõiki ei kõneta ning kuuskede põletaminegi jätab paljud külmaks. Ehk tuleks siis inimestelt nende eelistusi küsida. Praegusel juhul ei paista, et kultuurijuht või linn oleks dialoogiks valmis. Rakvere on vinge linn ning nurisejatele tundub, et selle elanikke alahinnatakse.

Tõsi, inimeste huvid on erinevad: Kamalammas kõiki ei kõneta ning ­kuuskede põletaminegi jätab ­paljud külmaks. Ehk tuleks siis inimestelt nende eelistusi küsida. Praegusel juhul ei paista, et kultuurijuht või linn oleks dialoogiks valmis.

Kultuurijuhi sõnavõtust koorus tõsiasi, et linn kulutab üritustele ette nähtud rahast ebaproportsionaalselt suure summa linnapäevadele. Hästi, tänavused linnapäevad võib lugeda õnnestunuks, aga seal tekkinud meeleolu augusti lõpuni inimesed endas kanda ei jõua.

Tulge ja tehke, on linna sõnum. Aga mida on linn selleks teinud, et tuldaks? Millist meelestatust näidanud, millised tingimused loonud? Kuidas on hoitud neid, kes varem midagi teha püüdnud, millise kohtlemise osaliseks on saanud praegused tegijad?

Vanarahvas teadis rääkida, et kus suitsu, seal tuld. Päris tühja koha pealt diskussioon meie linna kultuurikorralduse ja kultuurielu üle ikka ei tekkinud, midagi peab kusagil paigast ära olema. Paraku ei taha vastutavad isikud seda tunnistada, on pannud seljad vastamisi ja tõmbunud ringkaitsesse, väites, et nemad on kõige targemad, kõik ülejäänud aga rumalad tülikiskujad.

Taoline elukauge ülbus hakkab juba meenutama keisrinna Marie-Antoinette’i, kes imestas, miks rahvas torti ei söö, kui leiba enam võtta pole. Või üht sama ajastu riigiametnikku, kes teatas lihtsalt: “Rahvas, see raibe, söögu heinu.”