Loodus kutsub: suvisel päevapesal murra aasta lauldes ja hüpates

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tee nagu tšempioni õpilased: Eesti kaugushüppemeistri treener Mikk Jooritsa hoolealused näitavad peale õpetussõnu, kuidas teha suurepärast hüpet üle kujutletava lõkke. 
Marianne Loorents
Tee nagu tšempioni õpilased: Eesti kaugushüppemeistri treener Mikk Jooritsa hoolealused näitavad peale õpetussõnu, kuidas teha suurepärast hüpet üle kujutletava lõkke. Marianne Loorents Foto: Marianne Loorents

Käes on helguse püha, mil mõistlik kiikuda, rõõmustada, laulda päikesele ja hüpata üle lõkke. Kuidas seda teha end hoides ja armastades, õpetavad Eesti meister kaugus­hüppes ja maausuline.

Tekib õhukeeris, kui noored kergejõustiklased mööda staadionit jooksevad. On koolivaheaeg, mõned päevad jäänud jaanini. Aga trenn tahab tegemist, soojendusringid tiksuvad.  Treener ja õpetaja Mikk Joorits on harjutused ette valmistanud, keset muruplatsi on maas spordiinventar – kollased torbikud. Nagu lõke. Täna harjutatakse kaugushüpet just nii. Võib jaanitulel vaja minna, sest enamik noori ütleb, et on üle jaanitule hüpanud.

Joorits, kes tuli Eesti meistriks kaugushüppes vaid 19-aastaselt, on õige mees, kellelt küsida, kuidas siis turvaliselt ja õigesti lõkkest üle saada, nii et maandud teisel pool tuld. “Kui rääkida kaugushüppe terminitega, siis üle lõkke hüppamine on elementaarne sammhüpe. Tähtis on ühelt jalalt tõugata ja see nõuab inimeselt jalajõudu,” räägib Joorits. Tema sõnutsi tuleb arvestada lõkke suurust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles