Ei julgeks öelda, et mul mäluga väga kehvad lood on, aga tee või tina – ei suuda kohe mitte kuidagi meenutada positiivseid emotsioone seoses laulupidudel osalemisega. Kuigi kolmel korral olen seal käinud pilli mängimas: kahel koolinoorte ja ühel üldlaulupeol.
Pigem on meeles närvilised asjapulgad, tigedad dirigendid, haisvad peldikud, meeletud supisabad, pikk vantsimine päris raske pilliga Võidu väljakult (mis nüüd küll Vabaduse nime kannab) lauluväljakule, lõhki puhutud huuled, pidev ahistatud ja allasurutud olek.
Ja eks oli ju tollane repertuaargi selline, nagu ta oli. Orkestrantidel oli muidugi pisut kergem kui lauljatel, sest meie tegime lihtsalt muusikat, millest punapaatos nii otseselt välja ei kõlanud, kuigi vahel veidi küll.
Publiku poolel pole ma laulupidu kunagi jälginud. Ja telekastki ei kipu vaatama. Ilmselt on lapse- ja noorpõlve kogemused oma jälje jätnud. No ei kutsu kohe kuidagi. Vahest ei ole ma siiski seetõttu väga halb eestlane, et ei oska taolisest asjast midagi suuremat pidada.
Need, kes tunnevad, et laulupidu on neile tähtis, saavad täna-homme kindlasti seda suursündmust täiel rinnal nautida.
Ehk läheb uuel laulupiduliste põlvkonnal paremini ning Peep Sarapiku ja Juhan Liivi mesipuu poole lendamise lugu seob nad rohkem ühte kui Eugen Kapi ja Erni Hiire “Lenini partei” või Aleksandr Arutjunjani ja Ludvig Durjani “Ood Leninile”, mis 1980. aasta üldlaulupeo kavas olid. Ega noorte laulupidude repertuaargi palju parem olnud.
Igal juhul mingit ülevat tunnet laulukaare all pasunat puhudes paraku ei tekkinud. Ja ma ei oska isegi öelda, kas mul on sellest kahju või mitte.
Kusagilt ajusopist hakkab meenuma, et üks kolmest laulupeost (tundub, et emb-kumb koolinoorte omadest) oli ilma poolest sarnane tänavusega. Ma küll ei tea neid ridu kirjutades, milline laupäeval-pühapäeval ilm on, aga toona möödus rongkäik ning kogu sellele järgnenud päev lakkamatus vihmasajus ja tugevas tuules. Ennekõike töötasid enesealahoiuinstinktid ning kõik muu jäi selle peo juures tagaplaanile.
Aga need, kes tunnevad, et laulupidu on neile tähtis, saavad täna-homme kindlasti seda suursündmust täiel rinnal nautida. Ning loodetavasti ei lase nad end taevataadi vingerpussidest segada.
Lõppude lõpuks oleme ennast ju vabaks laulnud: viinud vaeva ja hoole ja lennanud mesipuu poole.
Seda pean siiski nentima, et üks uhke emotsioon oli küll kõigi nende kolme peoga seoses – see, kui koorid nõudsid Gustav Ernesaksa pulti tagasi ja lauldi teist korda “Mu isamaa on minu arm”.