/nginx/o/2017/05/31/6730903t1h0b86.jpg)
Kultuuriinimestel ja juuratudengitel sai kõrini. Eile esitasid nad pöördumise riigikogule ja vastavatele ametkondadele seoses murega Eesti riigi õigussüsteemi pärast. Pöördumise ajendiks sai ühelt poolt õiguskaitseorganite kummaline ükskõiksus tavainimeste elementaarsete põhi- ja inimõiguste kaitsmisel ning teisalt veider kergekäelisus juhul, kui riik ise ilma kannatanuteta asjas läheb tavainimese põhiõigusi riivama. See ei ole demokraatliku õigusriigi tunnus.
Niisuguseid olukordi võib une pealt nimetada ilmselt igaüks. Ebaproportsionaalselt raskeid karistusi pealtnäha mitte väga raske kuriteo eest. Pöördumise esitajad toovad siin näiteks Kaur Kenderi, keda õiguskaitseorganid nöögivad ka pärast kohtulikult õigeks mõistmist, põhjendades seda õigusliku uudishimuga.
Möödunud nädalal šokeeris avalikkust aga uudis sellest, et väidetavalt oma viieaastast tütart pikema aja jooksul korduvalt seksuaalselt väärkohelnud mees pääses vabadusse, kuna viieaastase tüdruku jutt ei olnud usutav ning oli kohati vasturääkiv. Psühholoogid seevastu uskusid last, sest viieaastane ei suudaks välja mõelda seda, mida see laps rääkis. Kuid kõik on JOKK.
Üks pöördumise algatanutest on Kunda linnapea Kaido Veski, pereinimene ja kodanikuaktivist, keda sellised sammud väga häirivad.
Keeldude ja käskude keskel oleme kaotanud ilmselt talupoegliku oskuse eristada õiget ja valet. Kurjategijad jalutavad liialt sageli õige mehena kohtusaalist, see aga riivab elanike õiglus- ja turvatunnet.
Tema ja teistegi pöördumise algatajate sõnul oleme oma süsteemiga jõudnud selleni, et inimlikkuse on asendanud numbrid, seadused, paragrahvid ja tabelid.
Keeldude ja käskude keskel oleme kaotanud ilmselt talupoegliku oskuse eristada õiget ja valet. Kurjategijad jalutavad liialt sageli õige mehena kohtusaalist, see aga riivab elanike õiglus- ja turvatunnet.
Jääb loota, et kodanikualgatusest sündinud pöördumisel on pöördelisi tulemusi, sest inimlik peab taas leidma tee õigussüsteemi ja tagama selle, et teole järgneb vääriline tagajärg ning et õiguslik uudishimu ei saa olla ainuke parameeter, millega mõõta seda, kas riigil on õigust inimese elu, aega ja tervist lõhkuda.