/nginx/o/2017/05/31/6730903t1h0b86.jpg)
Lõpuks ometi! Hammasrattad ragisesid, mis nad ragisesid, aga liisk langes ning mõistus võitis: Haljala ja Vihula ning Rakvere ja Sõmeru vald võivad rahulikult ühinemisplaaniga edasi minna ning vägisi kedagi teisega kokku hakkama ei sunnita.
Juhtkiri: mõistus võitis
7. juuli 2017, 07:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ju tõde, et kui miski pannakse toimima sunniga, siis tegelikkuses see toimima ei hakka. Käsmu merepiirist Sõmeru valla tagumise nurgani küündiva monstrumomavalitsuse puhul oleks keeruline leida ühishuve ja koostööpunkte, mis mõistlikku töötegemist võimaldaksid alustada.
Rahva tahe võitis, sest sellise liitumise tulemusena tekkiva suurvalla vastu olid ka kõikide omavalituste elanikud, kes rahvahääletusest osa võtsid. Seega oli üsna inimlik (aga mitte sugugi enesestmõistetav!), et riik sundliitmise sel korral ära jättis.
Tekkivad ühendvallad ei ole muidugi väga suured, suurus loeb aga mõnikord küll. Niisiis võikski järgmine samm olla see, et Rakvere-Sõmeru ühinevad nelja aasta pärast Rakvere linnaga ning Haljala-Vihula Kadrina vallaga. Ise ja vabatahtlikult, sest saavad aru, et suurus natuke ikka loeb.
Niisiis võikski järgmine samm olla see, et Rakvere-Sõmeru ühinevad nelja aasta pärast Rakvere linnaga ning Haljala-Vihula Kadrina vallaga. Ise ja vabatahtlikult, sest saavad aru, et suurus natuke ikka loeb.
Ilmselt “aitab” riik sellele arusaamale jõudmisele kaasa kohustustega, mida omavalitsuste õlule panema hakatakse. Praegu ei tea ju veel keegi päris täpselt, millised ülesanded valdadele antakse ja kui paks rahakott riigi seatud ülesannetega kaasa tuleb.
Loodetavasti suudavad loodav Lahemaa vald ning Kadrina vald, mis praeguse seisuga jätkab üksinda hirmpisikesena, matta ühinemisläbirääkimiste käigus haaratud sõjakirve ning lõpuks ikkagi üksmeele leida. Või kes teab: nägi Kadrina vald ju kuratlikku vaeva oma rahvaarvu nõutava arvuni viimisega ning ehk leiab pisike omavalitsus keset suuremaid endale hoopis uue sihi.
Kirbutsirkus ning raha, aja ja närvirakkude raiskamine oleks võinud olemata olla. Just teema ketramiseks kulutatud suured summad on need, mis omavalitsusjuhte valitsuse otsusest täit rõõmu tunda ei lase. Samas tuleb mõneti mõista ka valitsust, sest kui erandeid oleks hakatud tegema liiga vara, oleks 5000 elaniku kriteerium mõttetuks osutunud.