Lillehõng segunes kohviaroomiga, kui tuul keeras teraskülma suunda. Keset lauluväljakut olin end arvutisse kirjutama unustanud. Kujutasin ette, kuidas inimtühi väljak tikib end hetkega 797 koori ja orkestrit ja 50 000 kontserdikülastajat täis. Aeglane, kiire-kiire – just niimoodi neid nägemuses lisanduski. Võimsa laulukaare all lauldi paradiisist – teate küll seda viisi, kus imetletakse, naeratus suul, oma Eestimaad väikest.
Kõikusin kaasa, olen selles kindel, mul nimelt on see komme. Ümisesin vaikselt viisigi, ka see mood on mul. Värisesin hetketki külmast, unistasin latest, umbpalavast liivast kodurannikul ja Temast.
Tõstsin silmad päris maailma: mõned meetrid minust tantsisid noored, laulukaare all seisti külg külje kõrval, sinimustvalged voogasid. See pidu oli sajaga peal – ehkki laulupeoni oli jäänud umbes 20 tundi. Kõigi laulupidu oli sel hetkel ainult nende oma, kes seal esinesid. Polnud esireas poliitikute nägusid, jorinat leedekraanide olematuse üle ega nurinat, et riik ei tohiks laulu- ja tantsupeo puhul koonerdada.
Ehkki oli erakordselt külm, oli ühtäkki väga soe. Kirega laulis laululaval 9100 mudilase seas imedest meie laps oma esimesel laulupeol, kuhu mind kaasa oli võetud. Mind, viisipidamisega mitteõnnistatut. Olin ühtäkki nii õnnelik. Olen mõnikord väsinud ema, kel pole aega, isu ega tahtmist, aga laulupeol tundsin end ühtäkki maailma parimana. Kogesin midagi väga võimast. Olin kaasas ja kohal. Sellel, millest mind lapsepõlves eemale tõugati, öeldes, et sa ei sobi. Ei oska laulda. Tänasin saatust, et Jesper on valinud mind oma emaks. See pisike poiss ja tema õpetajad andsid kaasamisega mulle väljavaate. Usugi. Võimaluse teha midagi esimest korda elus. Laulda kaasa, nii nagu mina oskan ja suudan. Laulud tiirlesid aina mu peas ja nii esitasingi mitu korda seda võimsat “Meie”-laulu. Enda ja kasvava põlvkonna pärast, kes vabas Eestis sündinud. Nende, kellele maailm valla, aga juured siin. “Mina jään” aga noorte auks, kes hakkavad meie Eestit kujundama.
Viimastel nädalatel on olnud erakordne võimalus tunnetada, et minus kajab lisaks laulupeole ka võidupühaparaad. Nende pärast olen hakanud Eestit veel rohkem armastama.
Viimastel nädalatel on olnud erakordne võimalus tunnetada, et minus kajab lisaks laulupeole ka võidupühaparaad. Nende kaudu räägib minu maa. Nende pärast olen hakanud Eestit veel rohkem armastama.
Selleks et sündmuste sees veel tuksuda, olen hoidnud targu eemale uudistest: öine temperatuur langeb nulli, keskerakonnas on kirgede torm, eestlased joovad maailmas kõige rohkem alkoholi.