Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nädala kaja: meie ... mesilased

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Inna Grünfeldt | FOTO: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Mesilased surevad. Töökad ja usinad meemeistrid kaotavad elu inimese mõtlematuse läbi. Mesila(te)s valitseb rõõmsa sumina asemel haudvaikus. Need usinad ja targad putukad hoiavad ühel või teise moel maakera oma habrastel tiibadel. Mesilinde hukutades on inimene leidnud veel ühe võimaluse saagida oksa, millel – ise samasugune töömesilane – istub.

Väidetavalt on 80 protsenti toiduainetest jõudnud meie söögilauale mesilaste abiga. Kui poleks mesilasi ja nende tolmeldamistööd, oleksime peagi silmini ökokatastroofis.

Miljoni laiba kõrval seisval mesinikul pole näpuga näidata kellegi suunas. JOKK toimib: kõik on “normi ja lubatavuse piires”. Iseasi, kust tulevad normid, mis ohustavad elu maal nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Mesinikud ja põllumehed on pärast viimatist katastroofi pead kokku pannud. Ehk koorub midagi hoidvat ja arukat.

Et mesilasi kahjustavad pestitsiidid mõjutavad ka inimest, on leidnud juba ammu tõestamist, mõni tuntud taimekaitsevahend on tunnistatud vähki tekitavaks.

Need usinad ja targad putukad hoiavad ühel või teise moel maakera oma habrastel tiibadel.

Kui lisada mürkide võimalikud koostoimed, muutub kaunis pilt üsna õudseks: missugust toidupoolist võiks üldse perele rahuliku südamega pakkuda?

Inimesi aina enam vaevav allergilisus kuulub servapidi samasse ritta. Kiidetud kodukeemia on ikkagi keemia, mille ohutuse piire saab määrata üksnes olemasolevate teadmiste põhjal.

Vanemate inimeste mälestustes püsib aeg, mil imepreparaati DDT kasutati kodudes ohtralt igasuguste parasiitide tõrjeks.

Aastal 1970 see keelati: saadi teada, et tegu on äärmiselt ohtliku mürgiga, mis organismis akumuleerudes võib põhjustada närvisüsteemi kahjustusi. Võibolla on selle jälgi läbi mitme põlve meie lasteski?

Inimene on ju harjunud mõtlema, et asju, mida silmaga ei näe ega saa käega katsuda, pole olemas. Või vähemalt ei ole vaja karta. Nähtamatult surma toova radioaktiivse kiirguse teema on tehtud küll katastroofidega selgeks, aga õppinud pole me midagi. Loodusest ohtlikult kaugenenud inimene toimetab üle ilma katse ja eksituse meetodil ega ole valmis elukeskkonna nimel ühestki mugavusest loobuma. Sellise meeleoskamatuse kõrval on sel nädalal laineid löönud ministrite keeleoskamatus sääsepirin.

Mesilased – inimese hoidjad ja hoiatajad. Nagu olid kanaarilinnud kaevanduses. Kuulakem ja mõistkem nende vaikset suminat. Kui vaja, ka nõelamist. Elu kestmise nimel.

Tagasi üles